Tag Archives: surgery

My Fight Against Cancer : Dealing With The Pain

Operatsioonist ärkamist ma hästi ei mäleta. Mäletan, et kui silmad avasin, transporditi mind opratsiooni-alast välja. ‘Fa male,’ ütlesin arstile, mis tähendab itaalia keeles, et valus on. Mind viidi minu tuppa. Vaatamata kohutavale enesetundele, suutsin rõõmu tunda sellest, et intensiivi jääma ei pidanud. Ma ei oska öelda, kaua ma seal toas toibusin, aga kui pea lõpuks selge oli, nägin Brunot voodi kõrval ootamas. ‘Operatsion läks hästi, teine kirurg sekkuma ei pidanud ja kasvaja saadi kätte. Eemaldati vaid üks munasari koos munajuhaga ja pimesool.’ Pisarad tikkusid õnnest vägisi silma. Olin ju juba kaotanud igasuguse lootuse kunagi lapsi saada, sest ene operatsiooni anti mulle selgelt mõista, et võin väga suure tõenäosusega viljatuks jääda. Ma olin sel hetkel nii õnnelik, et see emotsioon varjutas mõneks ajaks kõik valud ja halva enesetunde.

Üritasin end liigutada, aga ei suutnud. Ninas oli voolik, käes, kaelas ja seljas kanüülid. Teine voolik oli kõhuõõnes ja kolmas uriini väljutamiseks. Sulgesin silmad, lootuses, et olen oma õudusunenäos, aga see polnud nii. Lebasin justkui elus laip seal voodis, minust oli kadunud igasugune eluvaim.

Mäletan, et esimesed operatsioonijärgsed päevad olid väga rasked. Juba teisel päeval pidin end nende voolikutega püsti tõusma ja voodi kõrval olevale tugitoolile istuma, sest vaja oli vahetada voodilinad ja ka minu haiglakittel. Jube raske ja valulik oli, aga kaks õde, aitasid mul sellega toime tulla. Pesta ma ennast ise ei saanud, selle töö tegid ka nemad minu eest ära, kasutades selleks spetsiaalset pesuanumat, mis asetatakse voodis lamaja alla. Alguses oli ebamugav aga pikapeale harjusin sellega.

Süüa ma esimesed päevad ei suutnud, mistõttu tuli toitained tilgutist kätte saada. Jõin vaid jääteed, mida Bruno mulle poest ostnud oli. Kusagil kolmandal päeval hakkasin midagi sööma, aga vähe. Igal hommikul helistati sulle või tuldi isiklikult kohale ja küsiti, mida ma hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks soovin. Hommikuks võtsin pea alati tee koos küpsiste ja jogurtiga. Lõunaks ja õhtuks võtsin alati mingisuguse pasta, ja siis kas kana või kala lisanditega. Magustoiduks, kas puuvili või puding, olenevalt tujust. Einete vahepeal toodi sulle alati teed küpsistega ja puuvilju. Toit oli maitsev ja mitmekülgne, mistõttu oli mul palju kergem end sööma sundida.

Kolmandal päeval külastas mind füsioterapeut. Tegu oli pika ja nägusa noormehega. Tundsin kerget piinlikust oma hoolitsemata välimuse ees, teades samal ajal kui rumal see on, sest mul polnud võimalik ju ennast ise pesta ja korda seada.
Ta kontrollis mu jalgu, väänates neid küll ühele, küll teisele poole. Nähes, et jalad on võimelised vaevata liikuma, asusime oma esimesele jalutuskäigule. Tilguti hoidja oli kenasti kaasas, sest seal rippus mu suurim leevenus – valuvaigisti. Teises käes oli mul paberkott, milles sees oli dreen nii uriini kui ka infitseerunud vedeliku jaoks.

Osakonna peal jalutas alati keegi. Kohe oli aru saada, kes tegi esimesi samme, ja kes luges tunde, et koju saada. Esimesed korrad käisin selg küürus, aeglaselt ja vaevaliselt. Omamoodi naljakas oli vaadata, kuidas nii 80-aastane memm sinust kahe või kolme ringiga ees oli :) Oleksin tahtnud vaid voodis lebada, aga ma ei saanud seda endale lubada, mu keha vajas, et ma teda liigutaksin.

Sain valuvaigisteid nii selga kui kätte. Seljas olev kanüül häiris parajalt, ja kuna see ‘ajas läbi,’ siis otsustati see ära võtta. Edaspidi hakkasin käe kaudu morfiini saama. Väikeses koguses, kuid siiski.

Kõige rohkem piinas mind kaelas olev kanüül, mistõttu ei saanud ma pead korralikult liigutada. Õde küll ütles, et liiguta julgelt, sellega ei juhtu midagi, aga jube ebamugav ja valus oli, mistõttu pidin pead alati vasaku külje poole hoidma. Soov, see enda küljest ära rebida oli suur.

Ühel õhtul tabas mind ka paanikahäire, kui mu keha järsku voodis rappuma hakkas. Mul ei tulnud sel hetkel pähegi, et see reaktsioon võis olla tingitud keha alajahtuvusest, ja olin kergeltöeldes olukorrast šokis. Bruno aitas mulle teki peal ja hoidis mu jalgu paigal, õde andis rahustavaid tilku. Järgnevate päevade jooksul üritasin võimalikult palju liikuda ja kui voodis lebasin, siis vähemalt pool kehast oli alati teki all soojas.

Sain tuttavaks ühe keskealise naisterahvaga Sitsiiliast, kes oli oma teisel operatsioonil. Esimest korda opereeriti teda Sitsiilias, kus talt eemaldati vaid üks munasari juhaga, seekord eemaldati aga kõik, sest vähk oli edasi liikunud.
Tegu oli lihtsa inimesega maakohast, teda saatsid seal tema abikaasa ja 20-aastane tütar. Tal ei olnud eraldi palatituba nagu minul, omaksed külastasid teda kord päevas. Rääkis ta tugeva aksendiga, aga minu jaoks arusaadavalt. Ka teda, nagu paljusid teisi, üllatas minu hea keeleoskus. Olen Itaalias elanud nüüdseks seitse aasta ja itaalia keeles räägin ma sama vabalt kui eesti keeles, sest emakeel ei ole mul enam perfektne. Seda lihtsat tekstigi kirjutades, käin Google-s vaehpeal sõnu otsimas. See selleks..

Päevad venisid ja venisid, soov koju pääseda kasvas iga päevaga. Dr.Landoni palus mul alati naeratada, aga ma ei suutnud. Ka alati rõõmus preester käis mind vaatamas, lausa iga päev. Tema tegi mul alati meele rõõmsaks. Naerda ma ei saanud, sest valus oli. Kui telekast mingisugune komöödia käis, palusin Brunol kanalit vahetada, sest mul oli sõna otseses mõttes valus naerda, lõikehaav oli alles värske. Mida päev edasi, seda kergemaks olemine läks, ja kui ma lõpuks kanüülist kaelas vabaks sain….oeh, seda tunnet on raske kirjeldada. Sellele järgnevalt kadus kanüül käest, uriini dreen, ja koju minemise päeval ka dreen kõhust, mis oli parajalt ebamugav.

Koju sain ma 1.Mail(haiglasse jäin 23.aprillil). Mäletan, et väga ilus päev oli, väljas oli soe ja paistis päike. Nutt tuli vägisi peale, sest nädala asemel tundus, nagu ma oleksin terve igaviku kusagil piinakambris kinni olnud. Nii hea ja kergendav tunne oli. Keerasin autoakna alla ja nautisin õhuvoolu, mis mu äsjapestud juukseid sasis. Juuste pesemisest niipalju, et sellega aitas mul toime tulla üks õdedest. Mäletan, et ootasin oma esimest juustepesu nagu laps karusselile minekut. See oli omamoodi teraapia, mul oli pärast seda nii hea olla.

Kodus suutsin ma küll juba normaalselt liikuda, aga selga päris sirgu ajada ei suutnud veel vähemalt nädal aega. Valus oli, ja kõhu peal olev pikk plaaster ka tiris. Plaastrit tuli vahetada iga päev ja sellele eelnevalt ka haava ennast puhastada. Selle töö usaldasin ma Bruno kätte. Vähemalt nädal aega ei julgenud ma haava vaadata, ma lihtsalt nutsin hirmust iga kord, kui plaastri vahetamis protsess käis. Üks päev lihtsalt võtsin julguse kokku, läksin peegli ette, ja sundisin end vaatama. Varem või hiljem pidin ma seda ju tegema. Haav on pikk, u.40cm pikkune. Õmblemisega on ka vaeva nähtud, sest armi kohta on tegu ilusa, tasapinnalise armiga. Niite polnud vaja välja tõmmata, need ‘kadusid’ kehasse.

24 päeva pidin endale kodus tromboosivastaseid süste tegema. Süstida oli võimalik reide, mida võisin ise teha, või siis keegi teine süstis õlga. Tegu on väga valusa süstiga, mida hakkasin kohe pärast operatsiooni saama. Haiglas lasin alati õlga süstida. Kodus proovisin reide, aga see oli veel valusam variant. Valisin õlad ja süstijaks mu elukaaslane. Mõnikord oli niivõrd valus, et võttis jalad nõrgaks.

Siin ma nüüd olen, oodates keemiaravi. Palju sai kirjutatud, aga palju jäi ka kirjutamata. Kõik seigad lihtsalt ei meenu koheselt. Järgmise nädala võtame Brunoga vabaks ja sõidame juba reedel Veneetsiasse mere äärde. Viimased kaks kuud on olnud väga rasked, ja mitte ainult mulle. Proovin lõõgastuda ja ‘ennast laadida’, enne kui keemiaga alustan…

***

English translation coming soon..

Few hours after the surgery…

My poor hand

Lunch

Beauty time

Walking around the department. Feeling quite OK already…

My Fight Against Cancer : (Pre-) Surgery

Operatsiooni aeg määrati mulle 24.aprilliks. Mul on privaatne tervisekindlustus, ja otsustasin selle hüvesid sel korral kasutada. Kui mitte nüüd, siis millal veel, eks. Tänu kindlustusele sain valida endale kirurgi, kelleks valisin Dr. Landoni, üks parimaid Itaalias aga ka mujal Euroopas. Veel sain endale eraldi palati ühe lisavoodiga, ja loomulikult, mis kõige tähtsam – eelisjärjekorras operatsioonilauale. Võib naljakas tunduda, et keegi õhinal noa alla tikub, aga mul oli kõht jube suureks juba paisunud, nii et mai ei saanud enam normaalselt süüa ega liikudagi. Tahtsin sellest õudusest oma kehas vabaneda, ja seda nii kiiresti kui võimalik!

Enne operatsiooni tuli aga käia veel IEO-s ultrahelis ja anda vereanalüüsid. Mainin, et ealn Milaanost ca 150km kaugusel. Pidin olema seal hommikul vara, mistõttu eelnev öö ma magada ei saanud – hakkasime sõitma juba kella kolmest öösel.

Uskumatu, kui palju on haigeid inimesi, oli minu esimene mõte, kui ootesaali nägin. Palju oli ka välismaalasi, mis võis vaid kinnitada minu kõrgeid ootusi antud haigla suhtes.

Esimesena läksin andma verd. Vastu võttis mind üks tore medõde, kes kohe komplimente tegema kukkus ja minu päritolu kohta uuris. Seda teevad tegelikult kõik, sest minu välimus reedab mind kohe :) ‘Ega Sa mul ära ei minesta?’ küsis ta. ‘Mina? Ei ole kunagi minestanud, miks peaks tänagi,’ vastasin ma. Istusin toolile ja õde pistis mulle kanüüli veeni, sest verd tuli sõtta parajas koguses. Kusagil poole pealt, hakkasid sõnad ära kaduma, ei möödunud palju, kui pilt hakkas eest ära minema. ‘Õde…ma arvan, et ma minestan varsti,’ suutsin oma suunurgast pajatada. Õde lippas ruttu teisele poole lauda, kus ma istusin ja haaras minust kinni, et ma toolilt maha ei kukuks. Ta võttis mu pea oma käte vahele ja tõstis selle kuklasse, et vereringet taastada. Juba paari minuti pärast silmeesine selgenes ja olin nö reaalsuses tagasi. Saime jätkata.

Ees ootas kardiloogi vastuvõtt ja elektrokardiogramm. Peale ema surma, tabavad mind alati paanikahäired, kui ma pean oma südant kotrollida laskma, sest nii ema kui vanaisa surid südameinfarkti. Vanaisal oli juba väga noores eas esimene infarkt, millest ta õnneks küll toibus. Ma ei saa midagi parata, et mu süda meeletult taob kui seda kontrollitakse. Alati kui nad mainivad, et jube kiirest lööb, selgitan neile, miks ma arvan, et see nii on. Siiamaani olen vaid elektrokardiogrammiga pääsenud.

Süda kontrollitud, läksin hommikust sööma (jah, jube vara oli), suure hädaga sain pool jäätist söödud, sest isu oli null. Bruno sõi minu eest, tal on alati hea isu, hehe. Anestesioloog pidi mind võtma vastu alles pärastlõunal, aga keegi kusagil sättis nii, et sain juba lõunast jutule. Seal valisin endale mingisuguse uut tüüpi valuvaigisti morfiini asemel, mis kanüüliga selga pannakse pärast operatsiooni. Mul on vähihaiget kasuvanaisa põetades morfiinist halvad mälestused, ja lihtsalt see sõna juba hirmutas mind.

Pääsesin koju, jess! Rõõm sai aga kiiresti läbi kui reaalsus end allpool büsti meelde tuletas.

Dr.Landoni soovitas süüa kiudainetevaest toitu, ehk siis loobuda mõneks ajaks saiast, pitsast, pastast ja süüa liha, juustu, kala, muna. Ma tellisin juba esimesel õhtul omale erinevat hiina toitu, ja sain oma vitsad kohe kätte. Kui söömise ajal tundus kõik ok, hakkas pärast söömist selline imelik iiveldustunne ja tunne nagu hakkaks minestama. Loomulikult järgnesid sellele ärevushood, mistõttu jooksin teisele korrusele ja viskasin voodisse. Sulgesin silmad ja palvetasin, et mu kõht ei lõhkeks. Tagant järgi tundub see kõik tragikoomiline, aga antud olukorras võisid ka sead lennata, kui saate aru, mida silmas pean.

Operatsiooniks pidin päev varem haiglasse minema ehk siis 23.aprilli hommikuks. Andsin kõik vajalikud allkirjad ja täitsin pabereid. Kusagil pärastlõunal juhatati mind minu palatisse, millest pidi vähemalt nädalaks minu uus kodu saama. Palat oli kenake, seal oli lisaks minu voodile veel lahtikäiv diivan, kuhu Bruno järgnevateks öödeks jäi.

Kui olin jõudnud ennast sisse seada, kohvri lahti pakkida ja üldse olukorraga tutvuda, tuli mind külastama osakonna vanemõde koos kahe teise medõega. Nad mõõtsid kehatemperatuuri ja kaalusid mind. Kaalunumber näitas 56kg(küll riietega), aga tavaliselt kaalun ma nii 49kg ehk siis võite ise mõelda, milline kõht mul ees oli. Kõik kolm lahkusid.

Nii kui olin jõudnud ennast diivanile lebosse visata, jalutab sisse preester. ‘Oi jeerum, kas mind maetakse mõttes juba maha? Kas see tähendab, et olen suremas?’ ei suutnud ma oma esimesi mõtteid vaigistada. Bruno nägi kohe mu reaktsiooni ja selgitas preestrile, et minule kui mitte väga reiligioossele inimesele meenub preestriga haiglas koheselt USA filmitemaatika ehk surm. Itaalias on aga väga tavaline, et preester haiglas ringi jalutab, seal oli isegi kirik olemas, kus tõsised usklikud oma palveid said edastamas käia. Pean tunnistama, et kuigi ma ei ole usklik, siis sellest mehest kiirgas ebamaist soojust ja positiivsust, tundsin seda eriti siis, kui ta mu kätt puudutas.

Üks õdetest tuli tagasi, ja seekord kahe veepudeliga, või vähemalt nii ma alguses arvasin. ‘See vedelik siin on mõeldud soolte puhastamiseks, katsu see kolme tunni jooksul ära juua,’ ütles ta ja lahkus. Mõtlesin, et mida seda poolteist liitrit siis juua ei ole ja jõin esimese sõõmu. Selge pilt, miks mulle selle joomiseks kolm tundi anti, see oli kergelt öeldes jäle. Kergelt magus ja parajalt soolane, õudust, kui halvasti see maitses. Kuidagi suure tahtmise juures sain oma oksereflekse kontrollitud ja joogiga ühele poole. Viimased pool liitrit jõin pmst potil istudes, sest seedeelundkonna puhastus oli täies hoos.

Veel õhtul hilja, külastas mind kirurg ja veel paar arsti. Dr.Landoni kordas, et eemaldab kõik, mis halb ja silmaga näha. Operatsiooni laua ääres olla valmis ka seedeelundkonna haigustele spetsialiseerunud kirurg juhul kui peab soolte kallale minema.
Olin valmis, sest mul oli paha ennast vaadata ja sellisena tunda. Peeglisse vaadates nägin mitmendat kuud rasedat naist, kelle kõhus aga ei kasvanud uus elu vaid surm ise. Olin esimene opereeritav, ehk pidin sisse minema hommikul vara. Sundisin end magama, et natukenegi oma jõuvarusid eesootavaks taastada.

Operatsiooni päeva hommik. Olin just ärganud kui sisse astuvad kaks rohelises kitlis daami. Neil on kaasas tromboosivastased pikad sokid ka kitlike ka mulle. Panen asjad selga ja asun teele, Bruno saadab mind nii palju kui võimalik. Kallistame ja tunnen, kuidas ta kergelt väriseb. Ma tean, et ta kardab, aga ta üritab olla tugev, minu pärast. Aeg on operatsioonisaali minna. Mind asetatakse operatsioonilauale, ja tehakse komplimente nagu alati. Küsitakse, kustkohast ma pärit olen jne. Saan ühe kanüüli selga ja teise kätte. Palun anestesioloogil südameaparaat vaikseks keerata, sest ma ei taha oma südame lööke kuulda, need tekitavad minus paanikahood. Enne kui arugi sain, olin pilditu, ja mind hakati opereerima.

Järgneb…

***

I finally had a date – they would operate me on April 24. I have private health insurance, and this time I decided to use its benefits. If not now, when, right? Thanks to my insurance, I got to choose a surgeon, which in my case was Dr. Landoni, one of the best in Italy and probably also in Europe. I also got one a separate room with an extra bed and most importantly they gave me the priority for the surgery. It may seem funny that someone is excited about going under the knife, but my abdomen had swollen up pretty bad so I couldn’t eat or even walk normally. I just wanted my body to get rid of this horror as soon as possible!

Before surgery, however, I had to do another ultrasound and blood test at IEO. If I haven’t mentioned yet, I live about 150km from Milan, so it’s kind of distant from my home. I had to beat IEO early in the morning, which meant no sleep the prior night – we started move at 3AM.

It is incredible how many people are seriously ill, I mean You never really notice that unless You are one of them. Seeing many foreigners confirmed my high expectations of the hospital. They do say t is one of the best of it’s kind in Europe.

The first step wa to give some blood. I met one nice nurse who immediately compliment my looks and asked my origin. I definitely do not look like Italian :) ‘So tell me, do You pass out during this test normally?’ She asked. ‘ME? Never did, so why should I today?’ I replied and smiled. She made me sat on a chair I sat in a chair while she slipped a cannula into my vein and started to take the blood. Somewhere halfway through the test, I started to feel a bit dizzy and then in a second I didn’t see anything anymore. ‘Nurse … I think I’m gonna faint,’ I was able to shout out. The nurse ran to me grabbing my arm before I would fall down. She lifted my head to restore the blood flow. After few minutes or so we were able to continue with the test.

After that I had an appointment with a Cardiologist and do the Electrocardiography. Since my mother died, I have had panic attacks every time I had to test my heart and the blood pressure. My grandfather was at a very young age when he had his first heart attack and he is now dead because of it also. Heart diseases run in our family. So as always, my heart was beating mad during the test, and I could do nothing. Every time the doctors are worried about my heart beating too fast, I try to explain them why it is so. So far so good.

Heart checked, I went to eat a breakfast. I did eat only a half of an ice cream, because my appetite was zero. Bruno ate it for me, he has always a good appetite, haha.

Anesthesiologist had to see me that afternoon, but he find a time for me before, like hours before. He gave me to choose the painkiller. There was a new one, which needed a cannula placed in my back after surgery and then there was morphine. As I have painful memories of my step-grandfather having morphine because of late stage cancer I did choose the alternative painkiller.

Got back home, yay! Dr.Landoni told me to abandon for a while bread, pizza, pasta, in other words high fibre food and eat meat, cheese, fish and eggs, which meant proteins. I should have thought twice before I ordered Chinese food the first evening back home. While eating, everything seemed fine, but after that I began feel sick. I ran upstairs to lie on a bed. I was about to have another panic attack. What it my stomach explodes under all this pressure, I thought. Thinking back to it, it’s kind of funny, but at that terrible moment even bigs could have flown, if You know what I mean.

I had to go to the hospital for surgery the day before, in the morning of April 23. I gave all the necessary signatures, and I filled out the paperwork. Somewhere in the afternoon they took me to my room, which had to be my home for at least next seven days. The room was cosy, there was one additional bed for my boyfriend, TV and a bathroom. I started to unback my belongings when three nurses game to weigh my and measure my body temperature. had to visit the department matron with two other nurse. The scale showed 56kg (with the clothes on), and I normally weigh about 49kg! All three left.

As soon as I got a second to lie on a sofa, a priest walks in. ‘Gosh, is it so bad? Do they believe I am going to die tomorrow? were my first thoughts. Bruno saw my reaction, and explained to priest that I am not the most religious person. For me the priest in a hospital means death, You know those movies where one hopeless patients is about to die and a priest walks in to say his prayers. In Italy, however, is very common to see a priest walking around the hospital, there’s even a church where serious believers can go and pray. I must admit that although I’m not a believer, there was something special about this man.

One of the nurses came back, and this time with two bottles of water, or so I thought. ‘This is a cleansing liquid, which cleans up Your intestines. Try to drink it within three hours,’ she said and left. What is there to drink a half liters in three hours, I thought. As soon as I tasted it, I understood why I was given so many hours to drink it. It tasted really bad, it was disgusting, a mix of salty, sour and sweet. Every time I drank it, I was fighting against vomiting reflex. The last half a liter I had to drink in a toilet, because my intestinal cleansing was ‘at it’s best’.

Late that night, I had a visit from my surgeon and few more doctors. Dr.Landoni, my surgeon, told me to relan and that he is going to remove all the bad inside me. I was ready. I hated seeing myself as pregnant woman, when instead of life there was death growing inside me.

I was the first to be operated that morning. I had just woken up(I did not sleep much) when the two of the surgery assistants came for me. They brought me a pair of anti-thrombotic over the knee sock and a hospital gown. I put them on and i was ready to go. Bruno accompanied me as much as possible. He gave me a hug and a kiss and I felt him tremble slightly. I knew that he was afraid, but he was trying hard to be strong…for me.

It was time to go. I was placed on the operating table, and people made compliments as always. I got a cannula in my back and another one in my arm. I asked anesthetist to switch on mute the machine where I could hear my heartbeats, to prevent another panic attack. I ‘fell asleep’ and they began to operate me.

To be continued…

My room @ IEO

Me before the surgery looking like hell

My Fight Against Cancer : Before The Surgery

Siin ma olen – ligi 40cm lõikearm kõhul ja ootan oma esimest kemoteraapia tähtaega. Diagnoos: Munasarjavähk!

Kõik sai alguse aprillis, kui ma Eestist koju tagasi jõudsin.

5.aprillil läksin kohalikku haiglasse arstlikule ülevaatlusele, sest mind vaevasid juba pikemat aega seedehäired ning pundunud kõht. Arst kontrollis kõhtu, saatis mind vereproove tegema ning röntgenisse. Bruno, mu elukaaslane, soovi, et mulle tehtaks ultraheli, aga arst ei pidanud seda vajalikuks. ‘Ära muretse, kõik on korras. Ilusat reisi,’ soovis ta mulle naeratades. Mainin, et 8.aprillil oli mul lend Dubaisse ja sealt edasi Hiina, kuhu pidin jääma juunikuuni.

Enne kui ära jõudsin minna, toimus haiglas arstide vahetus. Värskelt tööle jõudnud arstitädi vaatas mind hindava pilguga ning aega raiskamata saatis mind ultrahelisse. Suurest kergendustundest ning rõõmujoovastusest, sai äkitselt suur paanika. Sellele järgnes täielik havatustunne kui sain teada esimese utraheli tulemuse – kahtlane vedelik kõhuavarustes ning suur imelik moodustis kõhu alaosas. ‘Me peame teid haiglasse jätma,’ kõlas arsti otsus.

Edasi viidi mind günekoloogia osakonna palatisse. Palat oli pühade eel tühi. Veetsin haiglas kolm päeva, mille jooksul tehti mulle mitu ultraheli, vere -ja uriiniproove, nn mõõga neelamine, KT-uuring. Nutsin ennast igal õhtul magama, tundsin end nii abituna. Mõtlesin oma peas välja kõige hullemaid tsenaariume oma surmast. Teadmatus lämmatas mind. Miks mina? Miks küll minuga see juhtub? Sulgesin silmad, lootes näha oma ema, kes mulle ütleb, et kõik saab korda. Mulle on jäänud vaid mälestus temast, hetked, mis ei unune kunagi. Minu südames elab ta igavesti…

Olen lõpuni tänulik kõigile tuttavaile ning sõprdele, kes mind haiglas vaatamas käisid. Ma sain niipalju jõudu juurde teadmisest, et on inimesi, kes mulle head soovivad ning mind sel raskel ajal toetavad oma soojade sõnadega. Poe töötajad tõid mulle karvase mängulooma, mis meenutas mu kassi Kebyt. Seda kingitust nähes naersin ma üle pika aja taaskord. Naersin ja nutsin tegelikult, sest see lihtne väike kaisuloom oli justkui mesi mõrule kurgule, justkui valuvaigisti mu valutavale meelele…

Kui esimene arst välja arvata, olid ka kõik haigla töötajad väga toredad. Tihtipeale hoidis mul keegi pead ja lohutas mind, ja isegi kui tundsin end sel hetkel lohutamatuna, oli nende positiivsusest mulle palju abi, see rahustas mind.

Vereanalüüside tulemused olid halvad – kasvaja, mis mu sees vohas, oli pahaloomuline. Kõik proovid näitasid, et tegu oleks justkui munasarjavähiga, aga kindlalt saab diagnoosi määrata vaid mikroskoobi all ehk siis pärast operatsiooni.

Sondrio arstid leidsid, et nad ei ole piisavalt pädevad opereerima, arvestades kasvaja asukohta ning minu vanust. Tegelikult oli Bruno juba välja otsinud günekoloogiale ja onkoloogiale spetsialiseerinud kliiniku Milaanos – IEO(Istituto Europeo di Oncologia).
Kuna mul on privaatne ravikindlustus(reisin tihti), siis sain vastuvõtuaja kiiresti.

Dr.Landoni, paljukiidetud kirurg, ütles ilma keerutamata, et mind tuleb opereerida, ja et suur on tõenäosus, et eelmadada tuleb ka emakas. Võimalik, et midagi muud veel, sest ilma kõhtu avamata, pole võimalik midagi kindlat öelda. Olin murtud, pisarad voolasid mööda mu põski alla….’Kas ma suren? Mida näitab statistika?’ oskasin vaid küsida. ‘Isegi, kui statistika on 1% 99-st, kes ütleb, et just Sina sinna ühe protsendi hulka ei kuulu,’ vastas arst, ja vaatas mu nutust paistes silmadesse.

Kuna mul oli kõht vähist tekitatud vedelikku täis, soovitas dr.Landoni süüa proteeiinirikast ning kiudainetekevaest toitu, et niigi paistes kõht veelgi ei paisuks. Opratsiooni aeg vajas veel määramist ning enne tuli määrata aeg, mil läksin uusi vereanalüüse andma ja ultraheli tegema. Veel ootas ees anestesioloogi külastus, kes hoolitseb minu ‘magama’ panemise eest operatsioonilaual.

Järgneb…

***

Here I am with a 40cm scar attending my first chemotherapy. Diagnosis: Ovarian cancer, or so it is thought to be…

It all began in April when I got back home from Estonia. On April 5, I went to a local hospital, because of an indigestion I was having for a month or so. The doctor examined my stomach and sent me to do blood tests and x-ray. Bruno, my partner, asked for an ultrasound but the doctor did not consider it necessary. ‘Do not worry, everything is fine. Have a nice trip, ‘he told me with a smile on his face. I did not mention that I had a flight to Dubai on April 8 and on to China where I had to remain till June.

Thank God, the doctors work shift ended, before I left the hospital, because honestly I don’t know if I was here writing this, if it had not happen. The other doctor, this time a woman, looked at me and with no wasting time, sent me to do an ultrasound. The great sense of relief was gone in one second. During the ultrasound I was told that there was a suspicious abdominal fluid, and a vast strange formations at the bottom of the abdomen. ‘You need to stay in hospital for tonight and maybe longer,’ the doctor told me.

Next, I was taken to the Department of Gynaecology. It all happen during the Easter holidays. I spent three days in hospital, during which I was taken many different tests like ultrasound, blood and urine samples, the so-called sword swallowing, CT and so on. I cried myself to sleep every night, I felt so helpless. I thought I was going to die…Why me? Why is this happening to me? I closed my eyes, hoping to see my late mother, who tells me that everything will be okay. These days I miss her the most.

I am grateful to all my friends who came to visit me, they filled me with so much positivity. They brought me one huge chocolate egg with a present inside and a stuffed animal, which remind me my cat Keby. I laughed and cried ath the same time. All the hospital staff were also very nice. Often, someone was holding my head and comforted me, and even if I felt inconsolable at that point, their positivity was a great help to me, it calmed me down.

Blood test results were bad – the tumor was malignant, it meant cancer. All the samples showed ovarian cancer, but a diagnosis can be determined only under the microscope, which is after the surgery. The doctors in Sondrio found that they are not competent enough to operate, considering my age and tumor location. In fact, Bruno had already been looking for Gynecology Oncology specialized clinic in Milan – IEO (Istituto Europeo di Oncologie). Since I have private health insurance (I travel often), I got an appointment quickly. Dr.Landoni, an acclaimed surgeon, said that the surgery is necessary and that he’d probably have to remove uterus (a hysterectomy) and both ovaries and fallopian tubes (a bilateral salpingo-oophorectomy). The tears flowed down my cheeks …. then I asked ‘Will I die? What are the statistics? ‘ ‘Even if the statistics are 1% of 99, who says that You do not make part of that 1%?’ replied the doctor and looked into my swollen eyes.

Since I had my abdomen full of fluid caused by cancer, Dr.Landoni suggested me to eat more proteins and less fibres, so that the abdomen would not swollen up even more. The date of the surgery had not been designated yet, because I had to have one pre-surgery appointment before for blood tests and another ultrasound. I also had to visit an anesthetist who takes care of my ‘sleep’ during the surgery.

To be continued…

The first blood test

My room @ Sondrio hospital

Dinner

Present from friends

In a good company

The view from my hospital room

Giant chocolate Easter egg

The present inside the egg