Tag Archives: ravi

Sometimes You Have To Fight Hard For Your Life

Täna tunnen, et energiat on rohkem ning kasutan võimalust teile kirjutamiseks. Tunnistan, et olin alla andmas, ootasin vaid lõppu sellele kõigele. Juba nädalaid ma pmst ei söö ning lihtsalt olen. Ka suhelda ei taha ma enam kellegagi. Olen langenud musta sügavasse masendusse. Eile võtsin kokku kogu oma jõu ning tahtmise ja helistasin oma perekonnale Eestis. Sain aru, et mul on abi vaja, et ma ei tule sellest üksi välja. Esmaspäeval ostan piletid oma vanaemale ja onule, kes on juba pikemat aega soovinud siia tulla. Olen alati seda edasi lükanud, olen alati põikpäiselt arvanud, et pean oma eluga ise hakkama saama, ja seda mistahes olukorras.

Täna hakkaisn regulaarselt võtma Lexotani, mis aitab ärevushäirete puhul. Vanaema sõnul peaksin laskma endale kirjutada antidepressante ning kui paar kuud tagasi oleksin selle üle vaid naernud, siis nüüd ma arvan, et ma vajan neid. Ma loodan, et need annavad mulle jõudu ja tahet võitlemaks selle halva vastu mu sees.

Pean minema end sättima, et Milanosse sõita. Homme on mul mu kirurgi juures vastuvõtt. Saa teada, kas mind ootab ees uus operatsioon või mitte. Vastuvõtt on hommikul vara, mistõttu otsustasime minna päev varem ja öö instituudi lähedal asuvas hotellis veeta.

Ma küll ei tunne teid, aga olete mulle suureks toeks. Aitäh kõigile! Ma hoian teis oma ravi käiguga kursis.

Olge tublid ja nautige söömist. Loodan, et saan ka ise seda varsti teha.

Vastates ühele kommentaarile, siis minu aadress on:

Kärt Krikmann
C/O Punto Di Vista
Via Trieste 19
Sondrio 23100
Italy

20121209-165231.jpg

My Fight Against Cancer : Fifteenth Chemotherapy

Eile käisin viieteistkümnendas keemiaravis. Pärast kahte ebaõnnestunud teraapiat muudeti mu ravi – hakkan senise Taxolo ja Carboplatino asemel saama Cisplatinot. Mulle määrati kolm tsüklit Cisplatinot, üks iga 3 nädala tagant. Kõikide arvutuste kohaselt peaks 12.12.12 olema mul viimane keemiaravi.

Enne eilset keemiaravi olin ma närvis, mõtlesin sellele pidevalt. Mis siis, kui keha ei võta seda ravimit ka vastu? Mis võiks juhtuda, kui allergiline reaktsioon on tugevam kui kaks eelmist? Kartsin kohutavalt järgmist ebaõnnestumist ning veel rohkem halba enesetunnet allergilise reaktsiooni korral.

Hommikul, enne ravi alustamise, käisin arsti juures visiidil. Mulle öeldi, et uus ravim võib veel rohkem iiveldust ning oksendamist esile kutsuda kui eelmised. Samuti on väga oluline Cisplationoga tarbida suures koguses vedelikku, et neerud võimalikult vähe kahjustatud saaksid. Vähemalt 1,5L päevas, kui toidukordadel tarbitu välja arvata. Enne ja pärast ravimit sain veeni ka korralikult vedelikku. Arst manitses, et kui kodus peaksin oksendama ning ei suuda iseseivalt vett tarbida, pean kindlasti haiglasse minema, kus mind veeni kaudu ‘joodetakse’.

Hetkel on enesetunne täiesti rahuldav, eile õhtul tundsin kerget iiveldust ja isu ei olnud, aga täna olen juba söönud. Jah, kõik end sööma ei kutsu ehk siis isutavad vähesed asjad. Näiteks täna hommikul keetsin edale täisterajahust pastat ning sõin seda basiiliku-tomati kastmega. Peale riivisin parmesani juustu. Kummaline hommikusöök, vähemalt minu jaoks. Iiveldusvastase ravimi lasin Brunol omale õlga süstida. Oleksin võinud selle ka tableti näol sisse süüa, aga mõtlesin, et süst on täna kindlam valik. Päris valus oli, sest tegin tundlikumasse õlga. Ma pole nüüd paar kuud pidanud end süstima ning nn õlateema oli ununenud. Tromboosi-vastase süsti valu see muidugi ei ületanud, tegelikult see isegi ei lähenenud sellele.

Jõulud 2012 saavad kindlasti olema ühed erilisemad minu elus. Tahan veeta võimalikult palju aega koos oma kalli perega Eestis. Ma ei tea, mida ma oma vanaemata teeksin, ausalt, ma ei tea…Ka eile, kui ma uue katsele läksin, mõtlesin ma tema peale. See andis mulle nii palju jõudu juurde. Ma olen südamest tänulik kõigile, kes mind sel raskel ajal toetavad, sest täiesti üksi selle haiguse vastu võidelda oleks meeletult raske.

Katsume täna stuudio ka valmis saada. Kõige ümbervahetamine ei olegi nii kerge, kui alguses tundus. Rohelised megasuured linad tuleb enne üles panekut ära triikida ja lambid õigetesse kaugustesse-kõrgustesse sättida. Ma tean, et paljud teist ootavad pikkisilmi videot ja ma ise ootan seda ka, aga ma tahan teha võimalikult kvaliteetset asja ja mitte ülearu kiirustada :)
Täna on siin pühad ning tööd ei tehta. Ideaalne oleks olnud Milanot külastada, sest Maris pole seal veel käinud, aga ma ei julge täna nii kaugele(140km) sõita, sest kui mul peaks äkitselt halb hakkama, on jama käes. Võtame pigem täna rahulikult ning viime ta näiteks kohalikku toitu degusteerima. Pizzoccheri, sciatt, taroz…rammus, aga hea toit.

Mõnusat neljapäeva ning ees ootavat nädalavahetust!

Sciatt

Pizzoccheri

Taroz

My Fight Against Cancer : Fourteenth Chemotherapy

Eile käisin neljateistkümnendas kemoteraapias ehk minu puhul viienda tsükli teises keemiaravis. Ravi kui selline jäi aga saamata. Kohe selgitan, miks.

Läksin 8:30 hommikul haiglasse, nagu alati keemiaravi päeval. Kuna eelneval päeval ehk teisipäeval oli palju rahvast, lükkasin visiidi arsti juurde keemiaraviga samale päevale. Visiit on enne igat teraapiat kohustuslik.
Arst ütles, et täna proovime vaid Taxolo-ga, et saaks kindel olla, et allergilise reaktsiooni tekitas eelmisel korral ikkagi Carboplatino. Kõik märgid viitasid sellele, aga enne uue ravimi lisamist tuleb elimineerida igasugune kahtlus.

Olin just lõpetanud igasuguste eelravimitega ning alustanud Taxologa, kui äkitselt lõi üle kogu keha selline külma-kuuma laine. Ma ei saanudki aru, kas see oli külm või kuum. Lasin ‘kraanid’ koheselt kinni keerata, sest asi polnud õige. Nn atakk oli küll väga kerge, kuid uuesti arstid proovida ei soovinud. ‘Mitu inimest on lõpetanud reanimatsioonis,’ öeldi mulle ning keelduti kategooriliselt uuesti proovimast.

Homme on mul raviarstiga kokkusaamine, arutamaks, mis edasi saab. Kogu selle keemiaravi kõrvalt olen hakanud uurima ka alternatiivseid ravimeetodeid. Kontakteerusin sellise kohaga nagu Cell vital Center, mis asub Saksamaal, Baden-Badenis. Selles erakliinikus ravis ennast Bruno sugulane, kellel oli pankrease vähk. Traditsioonilises meditsiinis anti talle max viis kuud, kuid tänu sellele kliinikule elas ta pea kuus aastat täisväärtuslikku elu. Onkoloogid imestasid iga kord, kui tema vähi markereid alanemas nägid.

Nende ‘menüüs’ on sellised ravid nagu verepesu, neuroteraapia, Kirlian, seedeelundkonna hüdroteraapia, ozonteraapia, keha puhastamine raskmetallidest, bioloogiline vähiravi jne.Minu ravikuur näeks ette kahenädalalist sealolekut, kus iga päev on ravipäev. Kuigi tegu pole just odava erakliinikuga, avaneks vaba koht mulle alles jaanuarikuus.

Ma kirjutan sellest kõigest, sest ma pole enam kindel, kas ma tahan keemiaraviga jätkata. Ma tunnen, et mu keha on seda mürki ääreni täis ning sellepärast see ka ravimitele sellisel moel regeerib. Ma kardan, et kui ma nüüd ei lõpeta, hävitan ma endas viimsegi terve keharaku ning ei saa oma tervist enam kunagi tagasi…Üks on kindel, mind ootab ees üks raskemaid aga ka olulisemaid otsuseid minu elus.

Vähiteemast kõrvale hiilides…Ma sain tädiks! :) Tegelikult juba nädal tagasi, aga kuna laps tõmbas endale sündimisel lootevedelikuu kopsudesse ning oli mõnda aega intensiivis, siis soovisin uudise teatamisega oodata. Vennapoeg sai nimeks Joel-Luukas ning ma ei jõua ära oodata, mis oma tädikohustusi täitma saan hakata :)

All on paar pilti ka ühest uuest tumedast parukast. Minu meelest kohe üldse ei sobi, või mis teie arvate?

My Fight Against Cancer : Allergy Attacks

Jõudsin viimaks haiglast koju. Tänane ravikuur möödus raskelt, väga raskelt. Nimelt tekitas Carboplatino mul täna allergilise reaktsiooni. Olin Taxologa kenasti lõpetanud ning Carboga alustanud, kui hakkasin end järsku halvasti tundma. Pea keerles, rinnus oli selline kuum tunne ning üle keha käisid justkui sellised värinad. Näole tekkis mingusugune imelik punane laik, see haihtus aga ruttu. Peale esimest atakki(kutsume neid sedasi), oli tunne, justkui tahaks süda seest välja hüpata. Ehmatus oli lihtsalt nii suur. Minuga pole kunagi varem midagi sellist juhtunud.

Peale teist atakki, transporditi mind teise ruumi, kus mind voodisse pikali heideti. Neid atakke tuli veel vähemalt kümme tükki, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks nad jäid. Mulle tehti elektrokardiogramm ning iga natukese aja tagant mõõdeti vererõhku, kuulati südametööd ning katsuti pulssi. Proovisin magada ning üks tunnikese ehk magasingi, sest keemiaravi ajal saadud ravimid teevad alati uniseks.

Teemast kõrvale hiilides….seal toas toimus midagi kummalist. Minu kohal olev lamp värises pidevalt ning liikumissensoriga veekraan hakkas ise tööle. Õde ütles, et seal toas pidavat pidevalt sellised imelikud asjad toimuma. Ma üldiselt ei usu kummitustesse, sensitiividesse vms, aga samas olen veendumusel, et paralleelselt meiega eksisteerib palju asju, mida me ei näe või ei oska näha.


[adrotate group=”4″]

Ma olen kurb, et selline asi nüüd viimastes keemiaravides pidi juhtuma, sest kõik tundus paremuse poole minevat. Ma ütlen ausalt, et kui nad peaksid mulle Carbo asemel uuri ravimi määrama(Taxolo jääb alati sisse), siis ma kardan seda proovida. Selline allergiline reaktsioon on väga-väga ebameeldiv.

Kas Sinul on millegi vastu allergia?

Piltidel on näha kui kaameks mind see jama võttis. Ainult parukas ei muutnud värvi :P

20121017-164224.jpg

CLICK FOR MORE PHOTOS…

My Fight Against Cancer : Seventh Chemotherapy

Täna käisin kolmanda tsükli esimeses keemias. See on see kõige kauem kestev ravikord ning füüsiliselt ka raskeim taluda. Tunnen end hetkel 200-kilosena, selline raske tunne on üle kogu keha, mis annab eriti end käimisel tunda. Tegelikult on see üsna tavaline tune pärast tsükli esimest keemiat, aga täna annab kuidagi rohkem tunda. Eks +40 soojakraadi väljas teeb ka oma töö.

Kui üldse millegi kallal nuriseda, siis veenide kallal, mis mind viimasel ajal on hakanud alt vedama. Täna näiteks üks veen lõhkes kanüüli sisestamise ajal. Lükati siis see randme juures olevasse veeni. Ühesõnaga kanüüli sisestamise protseduur oli täna jube valus ning pisarad tikkusid vägisi silma. Ma küll ei nutnud, aga pisarad voolasid. Valu tegi tundlike silmadega oma töö.

Milena, haigla üks vabatahtlikest, on kingitud parukat üle nii rõõmus, et täna ta tuli ning demonstreeris ühte parukatest, pannes selle ka endale pähe. ”Nii ilusad uued parukad,” ei jõudnud ta ära kiita. Minu meelest nägi Milena otse-kotist-pähe-pandud parukaga nii armsalt naljakas välja, et ma lihtsalt ei saanud teda pildistamata jätta :D Parukatega on nii, et nende esmakordne soengusse seadmine võtab omajagu aega peegli ees, eriti kui tegu on parukaga, millel on tukk.

Sain eile teada ka oluliste uurigute ajad, mis näitavad, kas vähirakud on kaduma hakanud või vastupidi. Vaja on teha vereanalüüsid, kardiogramm ning KT-uuring. Ajad on broneeritud septembri lõpuks ehk siis enne neljanda tsükli algust.

Varsti pekasid ka uued parukad kohale jõudma, mida ma teile rõõmsasti demonstreerida kavatsen. Tegelikult peaks üks USA-st tellitud parukas juba ammu kohal olema, aga kuna see on saadetud postiga, siis ei ole midagi imestada, et see juba 2 nädalat tuleb.

Täna mul suurt isu ei ole, tõin endale hiinlasest sõbra sushi baarist sushit koju kaasa. Lasen alati ka Kebyle tuunikala tükikesi kaasa pana, sest see on üks vähestest toitudest, mida ta taldrikule kunagi alles ei jäta. Selle koha juures on tore veel see, et see on mulle tasuta. Me aitame teha tihti erinevates asjades ning meil oli kolme peale ka Jaapani restoran Yosei, mis tänaseks on erinevatel asjaoludel oma uksed sulgenud.

Kui toidukohtadest rääkida, siis nägin ükspäev unes, et avasin Tallinnas pizzabaari. Tegu oli take away pizzaga Vanalinnas, mis nädalavahetustel oli 24h lahti. Mäletan, et rahvast oli niipalju, et järjekord venis mitmesaja meetrini. Ilus unenägu oli :D

Kas Sulle maitseb pizza? Millises Eesti söögikohas saab parimat pizzat?

Milena =)