Maris Altma : Eesti inimene häbeneb sel teemal sõna võtta ning sellepärast on teda raske aidata.

Nimi: Maris Altma
Vanus: 22
Elukoht: Tallinn
Eriala: Rahvusvahelised suhted

Maris, Sa lõpetasid sel aastal kõrgkooli rahvusvaheliste suhete erialal. Miks Sa valisid sellise eriala?

Olin kahe valiku vahel – rahvusvahelised suhted või sotsioloogia, ja ma valisin esimese, sest tol hetkel tundus see õigem valik. Täna pean siiski tõdema, et minu huviorbiiti kuuluvad valdkonnad on kergemini käsitletavad soltsioloogias. Oma lõputöös ”Inimkaubanduse probleem Saksamaa, Rootsi ja Eesti näidete varal”, oli minu sõnavabadus prostitutsiooni teema koha pealt väga piiratud, sest prostitutsioon kui selline kuulub sotsioloogia valdkonda.

Kas ja kus oled mõelnud edasi õppida?

Jah, olen mõelnud minna edasi magistrisse. Hetkel on kolm eriala, mis mind huvitavad – Eestis sotsioloogia, Inglismaal Peace Building või Modern Day Slavery.

Need erialad nõuavad laia silmaringi ja ma otsustasin vähemalt aastaks kuhugi välisriiki elama minna. Sihtkoha jätan veel saladuseks, ootan oma viisat

Reisimisest rääkides, siis milline on Sinu viimane meeldejäävaim reis?

Juunikuus käisin rahvusvahelise noortevahetuse programmi raames Armeenias, kus toimus inimõigusi puudutav seminar. Septembris võtsin osa teisest noortevahetusest, mis toimus Türgis ja see puudutas turismi. Kohale oli tulnud noori mitmetest erinevatest riikidest, mis tegi kogu reisikogemuse eriti huvitavaks. Kultuuriline erinevus tuli väga selgelt välja programmi poolt korraldatud väitlusringides, samas suutsime alati leida kompromissi, sest vaatamata kultuurilistele erinevustele ning rassile, on inimese loomus sama.

Leidsin sealt palju uusi tutvusi, paari inimesega suhtlen siiani tihedalt. Oma kogemustest lähtuvalt, soovitan kõigil võimaluse korral taolistest projektidest osa võtta.

Teatavasti on paljudel noortel võimalused reisimiseks piiratud sellel lihtsalt põhjusel, et nende majanduslik seis ei võimalda neile seda. Millele kulub Sinul reisides kõige rohkem raha?

Minul kulub reisides kõige rohkem raha alati vaatamisväärsustele ning riigiga tutvumisele. Ma ei saa mainimata jätta, et olen väga kokkuhoidlik inimene, ning tühjale-tähjale mul raha ei kulu. Näiteks Tallinnas elades saan €200 kuus kenasti hakkama(v.a. kommunaalid ja üür). Tunnen ise mitut inimest, kes viimase tehnikaime või iluvidina eest on nõus või võlgu võtma. Väärtushinnangud on paigast ära, sest raha kulutatakse asjadele, mida tegelikult ei vajata.

Viimases Cattiva’s Closeti Live Show’s rääkisid Sa pikalt ning laialt Indiast, kus Sa terve eelmise suve veetsid. Kas ja kuidas puutusid Sa kokku seal inimkaubandusega?

Kõik, kes on Indias käinud, on kindlasti pannud tähele sadu kui mitte tuhandeid tänaval kerjavaid lapsi. Need lapsed on üldjuhul, kas kaotanud oma vanemad või vanemate poolt hüljatud. Siin tulebki mängu maffia, kes võtab lapsed ‘oma hoole alla’, pakkudes neile peavarju ning süüa tänaval kerjamise eest. Parema teenistuse nimel paljud lapsed sandistatakse, amputeerides neil jalgu-käsi ning lõigates neil silmi peast välja.

Prostituudiks sünnitakse. Kui sinu ema on prostituut, siis ka sina ise oled sunnitud selleks saama, sest sealt toimib nn kastisüsteem, kus inimesed on jagatud seisustesse, ja seisused on päritavad.

Kindlasti paljusid lugejaid huvitab see, et kui suur on inimkaubanduse probleem Eestis?

Eestis ei ole see nii suureks probleemiks kui mõnes Kolmanda Maailma riigis, kuid see probleem on viimaste aastate jooksul tänu halvale majandusseisule süvenenud.
Inimkaubandus assotseerub tihtipeale vaid prostitutsiooniga. Oma keha saab müüa aga mitmel moel. Üks hea näide Eesti varal on Soomes töötavad eestlased. Lepinguta töötamine, ületundide tegemine, vähema kui miinimumpalga eest töötamine, halvad töötingimused jne. Suures vajaduses end ning oma pere ära elatada, ei vaevuta naaberriigi töölepinguseadustega eelnevalt tutvuma ning tagajärjeks on tööorjus. Halvimal juhul jäädakse ilma igasugusest teenistusest. Paraku on nii, et kannatanud ehk üldjuhul eesti mehed, häbenevad sel teemal sõna võtmast ning sellepärast on neid ka raske aidata. Nii kaua kui meie üle lahe töötavad inimesed lasevad oma õigusi rikkuda, nii kaua tööandjad seda võimalust meeleldi ka kasutavad.

Kuuldavasti on Justiitsministeerium ettevalmistatud muudatused karistusseadustikus, mis näeb ette niinimetatud vaenu õhutamise kriminaliseerimist. See ohustab aga põhiseaduslikku põhiõigust – sõnavabadust ja õigust vabale eneseväljendusele. Mida arvad sellest?

Minu arust ei tohiks piirata inimese sõnavabadust, kui sõnavõtt ei toimu anonüümselt, sest sellsel juhul on inimene vastutav väljaöeldu eest. Samas tuleks piirata näiteks internetis kommenteerimist. Mina arvan, et teatud artiklite kommenteerimine võiks olla üleüldse keelatud. Tohutult häiriv on lugeda, kuidas parastatakse haiged, elu hammasrataste vahele jäänud või koguni surnud inimesi. Meedias ületatakse see nähtamatu eetiline piir just tihtipeale kommentaaridega, mis artiklite alla ilma mingisugust tsensuuri läbimata üles lastakse.

Kellena näed ennast kümne aasta pärast?

ÜRO-s vabatahtlikuna tööd tehes.

Everything will be okay in the end. If it’s not okay, it’s not the end.