Tag Archives: kemoteraapia

Photo unpublished Tokyo November 2009

These are photos that were never published on the blog.
Here we were in Tokyo in November 2009.

Every week on the blog publish photos ever seen.

If you have a story to tell, what Kart has done for you, how her helped you write me privately through the FaceBook page.

Bruno C.

 

 

Kart Krikmann

 

 

 

 

 

 

 

 

It Hurts So Much…

Piinlen juba paar päeva kohutavates valudes. Eile valutas kõht ja õlg, täna suuremal määral õlg ja kael. Olen vist kusagilt külma saanud. See lihasevalu on lihtsalt nii jube, et pole tahtmist mitte midagi teha. Täna käisin arsti juures, sest enam lihtsalt ei andnud olla kuidagi. Vahel tulevad sellised valuhood, et hoia hinge kinni.

Arst määras mingisugused süstid kodus tegemiseks. Esimese sain paar tundi tagasi kätte, aga ei ütleks, et väga mõjuks. Rohkem aitavad minu meelest ühed ‘isekuumenevad’ plaastrid, mis Jaapanist sai kaasa ostetud(vt.pilti). Täna öösel sain ma tänu nendele vähemalt magadagi.

On siin veel keegi, kes valude käes piinleb? :(

20121105-192300.jpg

My Fight Against Cancer : Fifteenth Chemotherapy

Eile käisin viieteistkümnendas keemiaravis. Pärast kahte ebaõnnestunud teraapiat muudeti mu ravi – hakkan senise Taxolo ja Carboplatino asemel saama Cisplatinot. Mulle määrati kolm tsüklit Cisplatinot, üks iga 3 nädala tagant. Kõikide arvutuste kohaselt peaks 12.12.12 olema mul viimane keemiaravi.

Enne eilset keemiaravi olin ma närvis, mõtlesin sellele pidevalt. Mis siis, kui keha ei võta seda ravimit ka vastu? Mis võiks juhtuda, kui allergiline reaktsioon on tugevam kui kaks eelmist? Kartsin kohutavalt järgmist ebaõnnestumist ning veel rohkem halba enesetunnet allergilise reaktsiooni korral.

Hommikul, enne ravi alustamise, käisin arsti juures visiidil. Mulle öeldi, et uus ravim võib veel rohkem iiveldust ning oksendamist esile kutsuda kui eelmised. Samuti on väga oluline Cisplationoga tarbida suures koguses vedelikku, et neerud võimalikult vähe kahjustatud saaksid. Vähemalt 1,5L päevas, kui toidukordadel tarbitu välja arvata. Enne ja pärast ravimit sain veeni ka korralikult vedelikku. Arst manitses, et kui kodus peaksin oksendama ning ei suuda iseseivalt vett tarbida, pean kindlasti haiglasse minema, kus mind veeni kaudu ‘joodetakse’.

Hetkel on enesetunne täiesti rahuldav, eile õhtul tundsin kerget iiveldust ja isu ei olnud, aga täna olen juba söönud. Jah, kõik end sööma ei kutsu ehk siis isutavad vähesed asjad. Näiteks täna hommikul keetsin edale täisterajahust pastat ning sõin seda basiiliku-tomati kastmega. Peale riivisin parmesani juustu. Kummaline hommikusöök, vähemalt minu jaoks. Iiveldusvastase ravimi lasin Brunol omale õlga süstida. Oleksin võinud selle ka tableti näol sisse süüa, aga mõtlesin, et süst on täna kindlam valik. Päris valus oli, sest tegin tundlikumasse õlga. Ma pole nüüd paar kuud pidanud end süstima ning nn õlateema oli ununenud. Tromboosi-vastase süsti valu see muidugi ei ületanud, tegelikult see isegi ei lähenenud sellele.

Jõulud 2012 saavad kindlasti olema ühed erilisemad minu elus. Tahan veeta võimalikult palju aega koos oma kalli perega Eestis. Ma ei tea, mida ma oma vanaemata teeksin, ausalt, ma ei tea…Ka eile, kui ma uue katsele läksin, mõtlesin ma tema peale. See andis mulle nii palju jõudu juurde. Ma olen südamest tänulik kõigile, kes mind sel raskel ajal toetavad, sest täiesti üksi selle haiguse vastu võidelda oleks meeletult raske.

Katsume täna stuudio ka valmis saada. Kõige ümbervahetamine ei olegi nii kerge, kui alguses tundus. Rohelised megasuured linad tuleb enne üles panekut ära triikida ja lambid õigetesse kaugustesse-kõrgustesse sättida. Ma tean, et paljud teist ootavad pikkisilmi videot ja ma ise ootan seda ka, aga ma tahan teha võimalikult kvaliteetset asja ja mitte ülearu kiirustada :)
Täna on siin pühad ning tööd ei tehta. Ideaalne oleks olnud Milanot külastada, sest Maris pole seal veel käinud, aga ma ei julge täna nii kaugele(140km) sõita, sest kui mul peaks äkitselt halb hakkama, on jama käes. Võtame pigem täna rahulikult ning viime ta näiteks kohalikku toitu degusteerima. Pizzoccheri, sciatt, taroz…rammus, aga hea toit.

Mõnusat neljapäeva ning ees ootavat nädalavahetust!

Sciatt

Pizzoccheri

Taroz

My Fight Against Cancer : Fourteenth Chemotherapy

Eile käisin neljateistkümnendas kemoteraapias ehk minu puhul viienda tsükli teises keemiaravis. Ravi kui selline jäi aga saamata. Kohe selgitan, miks.

Läksin 8:30 hommikul haiglasse, nagu alati keemiaravi päeval. Kuna eelneval päeval ehk teisipäeval oli palju rahvast, lükkasin visiidi arsti juurde keemiaraviga samale päevale. Visiit on enne igat teraapiat kohustuslik.
Arst ütles, et täna proovime vaid Taxolo-ga, et saaks kindel olla, et allergilise reaktsiooni tekitas eelmisel korral ikkagi Carboplatino. Kõik märgid viitasid sellele, aga enne uue ravimi lisamist tuleb elimineerida igasugune kahtlus.

Olin just lõpetanud igasuguste eelravimitega ning alustanud Taxologa, kui äkitselt lõi üle kogu keha selline külma-kuuma laine. Ma ei saanudki aru, kas see oli külm või kuum. Lasin ‘kraanid’ koheselt kinni keerata, sest asi polnud õige. Nn atakk oli küll väga kerge, kuid uuesti arstid proovida ei soovinud. ‘Mitu inimest on lõpetanud reanimatsioonis,’ öeldi mulle ning keelduti kategooriliselt uuesti proovimast.

Homme on mul raviarstiga kokkusaamine, arutamaks, mis edasi saab. Kogu selle keemiaravi kõrvalt olen hakanud uurima ka alternatiivseid ravimeetodeid. Kontakteerusin sellise kohaga nagu Cell vital Center, mis asub Saksamaal, Baden-Badenis. Selles erakliinikus ravis ennast Bruno sugulane, kellel oli pankrease vähk. Traditsioonilises meditsiinis anti talle max viis kuud, kuid tänu sellele kliinikule elas ta pea kuus aastat täisväärtuslikku elu. Onkoloogid imestasid iga kord, kui tema vähi markereid alanemas nägid.

Nende ‘menüüs’ on sellised ravid nagu verepesu, neuroteraapia, Kirlian, seedeelundkonna hüdroteraapia, ozonteraapia, keha puhastamine raskmetallidest, bioloogiline vähiravi jne.Minu ravikuur näeks ette kahenädalalist sealolekut, kus iga päev on ravipäev. Kuigi tegu pole just odava erakliinikuga, avaneks vaba koht mulle alles jaanuarikuus.

Ma kirjutan sellest kõigest, sest ma pole enam kindel, kas ma tahan keemiaraviga jätkata. Ma tunnen, et mu keha on seda mürki ääreni täis ning sellepärast see ka ravimitele sellisel moel regeerib. Ma kardan, et kui ma nüüd ei lõpeta, hävitan ma endas viimsegi terve keharaku ning ei saa oma tervist enam kunagi tagasi…Üks on kindel, mind ootab ees üks raskemaid aga ka olulisemaid otsuseid minu elus.

Vähiteemast kõrvale hiilides…Ma sain tädiks! :) Tegelikult juba nädal tagasi, aga kuna laps tõmbas endale sündimisel lootevedelikuu kopsudesse ning oli mõnda aega intensiivis, siis soovisin uudise teatamisega oodata. Vennapoeg sai nimeks Joel-Luukas ning ma ei jõua ära oodata, mis oma tädikohustusi täitma saan hakata :)

All on paar pilti ka ühest uuest tumedast parukast. Minu meelest kohe üldse ei sobi, või mis teie arvate?

My Fight Against Cancer : Allergy Attacks

Jõudsin viimaks haiglast koju. Tänane ravikuur möödus raskelt, väga raskelt. Nimelt tekitas Carboplatino mul täna allergilise reaktsiooni. Olin Taxologa kenasti lõpetanud ning Carboga alustanud, kui hakkasin end järsku halvasti tundma. Pea keerles, rinnus oli selline kuum tunne ning üle keha käisid justkui sellised värinad. Näole tekkis mingusugune imelik punane laik, see haihtus aga ruttu. Peale esimest atakki(kutsume neid sedasi), oli tunne, justkui tahaks süda seest välja hüpata. Ehmatus oli lihtsalt nii suur. Minuga pole kunagi varem midagi sellist juhtunud.

Peale teist atakki, transporditi mind teise ruumi, kus mind voodisse pikali heideti. Neid atakke tuli veel vähemalt kümme tükki, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks nad jäid. Mulle tehti elektrokardiogramm ning iga natukese aja tagant mõõdeti vererõhku, kuulati südametööd ning katsuti pulssi. Proovisin magada ning üks tunnikese ehk magasingi, sest keemiaravi ajal saadud ravimid teevad alati uniseks.

Teemast kõrvale hiilides….seal toas toimus midagi kummalist. Minu kohal olev lamp värises pidevalt ning liikumissensoriga veekraan hakkas ise tööle. Õde ütles, et seal toas pidavat pidevalt sellised imelikud asjad toimuma. Ma üldiselt ei usu kummitustesse, sensitiividesse vms, aga samas olen veendumusel, et paralleelselt meiega eksisteerib palju asju, mida me ei näe või ei oska näha.


[adrotate group=”4″]

Ma olen kurb, et selline asi nüüd viimastes keemiaravides pidi juhtuma, sest kõik tundus paremuse poole minevat. Ma ütlen ausalt, et kui nad peaksid mulle Carbo asemel uuri ravimi määrama(Taxolo jääb alati sisse), siis ma kardan seda proovida. Selline allergiline reaktsioon on väga-väga ebameeldiv.

Kas Sinul on millegi vastu allergia?

Piltidel on näha kui kaameks mind see jama võttis. Ainult parukas ei muutnud värvi :P

20121017-164224.jpg

CLICK FOR MORE PHOTOS…

My Fight Against Cancer : Thirteenth Chemotherapy

Täna algas viies keemiaravi tsükkel ning esimene teraapia on see kõige vastikum. Ma ei väsi seda kordamast :P Alles oli märts, kui see kõik algas…Need kuus kuud on olnud ühed raskeimad mu elus.

Aktiivsemad blogi külastajad on ehk märganud, et viimane nädal on olnud Cattiva’s Closetis vaikne. Ma ei tundnud end hästi, sest mul olid seedeelundkonnas ning alakõhus imelikud valud. Ma tean, et keemiaravi käivad valud kaasas ning mul endalgi tihti peale valud küll kaelas, jalgades, kätes ja kus kõikjal veel, aga kõht….kõht on nüüdsest minu hell koht ning igasugune valukolle seal piirkonnas paneb mind muretsema.

Eile, kui tulin verd andma, oli mul vastuvõtt ka onkoloogi juures, nagu alati. Kurtsin talle oma olukorda ning kuigi mu äsja tehtud CT-uuring ja vereproovid midagi ei näidanud, saatis ta mu koheselt ultrahelisse. Ultraheli oli korras ning täna tunnen end juba palju paremini. Ma arvan, et need valud tulid sellest, et mul oli juba mõnda aega kõht kinni keemiaravist ning seedeelundkond oli lihtsalt ülekoormatud. Ma söön nüüd veel ettevaatlikumalt ning katsun regulaarsemalt ning rohkem vett ja teed juua.

Ma just kuulan siin praegu kõrvalt, kuidas üks õde oma puhkusreise kokku loeb. Vau, ma isegi pole nii palju erinevates maailmapaikades reisinud kui tema ning kui seda veel Eestis streikivad õed kuuleksid, läheksid nad näost roheliseks.

Täna läks kanüül randme juures olevasse veeni. Valus, väga valus, on see paigaldamisprotsess. Veel praegugi tunnen seda valu, küll vähem, kuid siiski. Kõrvaltoolil istuv patsient sai kanüüli enne mind ja ta jubedalt kardab nõelu ning oli nii närvis, et ma mõtlesin, et ta minestab ära. Tegu on ligi 50-aastase meesterahvaga. Kui kord oli minu käes, ei jõudnud ta ära imestada, et kuidas ma nii rahulik olen. Ma mõtlen nii, et ma võin ju kasvõi laes rippuda, aga see ei muuda fakti, et ravi tulrb ära teha ning mida varem, seda parem. Pealegi, ma olen pea kõik äpardused ning valud kanüüli paigaldamisel üle elanud, mistõttu oleks nn üllatusmoment minu puhul pea võimatu. Ma tean, mis võib valesti minna ning ma tean ka, mis sellele järgneb. Mu vaesed veenid on näinud halvimat, ma loodan vaid, et nad ravi lõpuni vastu peavad.

Ma tunnen, kuidas väike uni peale tikub. See tuleb ravimitest, mida mulle enne keemiat sisse tilgutatakse. Kui ravimitest rääkida, siis alati enne keemiat, pean ma sisse sööma Cortisone(itaalia keeles) tablette – 2 tabletti ravipäeva eelsel õhtul ja 2 ravipäeva hommikul. Tegu on allergiaravimiga, mis tekitab mul allergiat. Kirurgi sõnul on maailmas vähe inimesi, kellel see allergiat tekitab ning ka tema on üks nendest. Nüüd on mul mu kirurgiga midagi ühist :P Milles see allergia väljendub? Mu kael, ülsselg ning näo alaosa on kaetud punetavate vistrikega, justkui kannataks akne all. Kahjuks Cortisonele alternatiivi ei leidu.

Niipalju siis minu tänasest hädaldamisest. Üks suur kalli teile kõigile ning olge terved! =)

Teie Cat!

Raporteerin : Mul oli just üks allergiline reaktsioon. Rinnust läks kuumaks ning üle kogu keha oli selline imelik värin sees. Näkku ilmus ka punane laik. See tuli nii ootamatult, sest olen juba mitu tsüklit teinud samade ravimitega ning midagi sellist pole varem juhtunud. Taxolo jõudsin ära teha õnneks, aga Carboplatino jääb täna tegemata. Suure tõenäosusega tekitas allergiat just see ravim ning sellega jätkamine oleks liiga riskantne. Olen kurb ja pettunud.

20121017-104246.jpg

CLICK FOR MORE PHOTOS…

A Little Evening Chat

Olen täna terve päev tööd teinud ning nüüd oleks aeg jalad seinale visata. Kuna homme ootab mind ees ka tihe päev, siis mõtlesin, et kirjutan nüüd. Tegelikult on ka põhjust =)

Sain paar päeva tagasi teada, et mulle tulevd varsti külalised. Margret tuleb Dubaist külla ja Maris Tallinnast. Nad jõuavad ühel ja samal päeval, mistõttu on meil Brunoga mugavam neile järgi minna. Saabuvad nad erinevatesse lennujaamadesse, aga pole hullu. Kuna nad tulevad ühel ja samal ajal, otsustasin ma, et panen nad korterisse elama, j-a-a-a-a-, et neil õhtud igavad ei oleks, siis origamid ootavad tegemist ning nende tegemist õpetav raamat on kirjutatud jaapani keeles :D

Anyway, ma ei jõua ära oodata, millal mu Chroma Key rohelised linad kohale jõuavad, et saaks laheda taustaga videosid tegema hakata. Mul on nii palju ideid, kuid kahjuks vaid kaks kätt :P Samas, hea meelega uurinksin ka teist, et milliseid teemasid te videotes kõige rohkem ootaksite? Nüüd, kui Maris ja Margret ka kampa löövad, siis kas eelistaksite Live Show’d(otse-eeter) või ette valmistatud videot?

Pildil näete ühe kohaliku piimatööstuse jogurteid, mis on absoluutselt parimad, mida elales söönud olen. Kavatsen edaspidi vaid nende toodangut osta, sest see on lihtsalt nii hea. Õhtusöögiks on täna bresaola seente ja salatiga. Hiljem keedan mingisugust teed, mida joon alati ilma magusaineta. Keemiaravimitest on seedimine aeglustunud, mistõttu plaanin järgmised päevad kergemalt süüa. Üleüldine enesetunne on ok. Viimane vere andmine oli vaid valulik, sest õde ei saanud veenile esimese korraga pihta. Need on lihtsalt nii peenikeseks jäänud :/

Trin-trin, telefon heliseb. Huvitav, kes nii hilja veel helistab?

Olge tublid, kallistan!

CLICK FOR MORE PHOTOS…