These are photos that were never published on the blog.
Here we were in Tokyo in November 2009.
Every week on the blog publish photos ever seen.
If you have a story to tell, what Kart has done for you, how her helped you write me privately through the FaceBook page.
Bruno C.
Kirjutan üle pika aja. Oleksin võinud ka varem kirjutada, aga mul puudul igasugune tuju selleks. Olen viimased paar nädalat ennast kehvasti tundnud ning eelmisel nädalal olin isegi haiglas sees mõned päevad.
Kõik hakkas allamäge jooksma umbes siis kui keemiaravi vahetasin. Põhimõtteliselt kohe vähene söögiisu, tekkisid kõhuprobleemid ning siis need kohutavad õlavalud, millest ma siin millalgi kirjutasin. Kohe pärast neid läks veel halvemaks – kõht paistetas üles ja ma ei saanud enam pmst mitte idagi süüa. Lõpuks jäeti mind haiglasse uuringutele. KT-uuring ja vereproovid näitasid, et haigus on kergelt pead tõtstnud ning häirib maksa tööd. Mu kõhuõõnsustest pumbati reedel välja 2,3L vedelikku, mis sinna haiguse tõttu kogunenud oli. Mulle määrati uus keemiaravi.
Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval käisin uues keemiaravis. Kõht on ikka paistes ning süüa on väga keeruline, sest söögiisu praktiliselt puudub ja kõht tunduks juba täis. Öösiti magamine on muutunud unistuseks, sest kõige raskem on olla just päeva teises pooles. Kuna ma käin juba pikemat aega poolküürus valude tõttu, siis kummitavad mind nüüd ka seljavalud.
Tegu on minu jaoks nii füüsiliselt kui vaimselt väga suure tagasilöögiga ning tohutult raske on ennast positiivsena hoida selle kõige juures. Minu suurim Jõulusoov sel aastal oleks suur kotitäis tervist, et saaksin normaalselt süüa, magada ning ringi liikuda.
Midagi positiivset mul teile täna kahjuks kirjutada ei ole, aga ma tean, et selle lünga täidate teie…
Piinlen juba paar päeva kohutavates valudes. Eile valutas kõht ja õlg, täna suuremal määral õlg ja kael. Olen vist kusagilt külma saanud. See lihasevalu on lihtsalt nii jube, et pole tahtmist mitte midagi teha. Täna käisin arsti juures, sest enam lihtsalt ei andnud olla kuidagi. Vahel tulevad sellised valuhood, et hoia hinge kinni.
Arst määras mingisugused süstid kodus tegemiseks. Esimese sain paar tundi tagasi kätte, aga ei ütleks, et väga mõjuks. Rohkem aitavad minu meelest ühed ‘isekuumenevad’ plaastrid, mis Jaapanist sai kaasa ostetud(vt.pilti). Täna öösel sain ma tänu nendele vähemalt magadagi.
On siin veel keegi, kes valude käes piinleb? 
Eile käisin viieteistkümnendas keemiaravis. Pärast kahte ebaõnnestunud teraapiat muudeti mu ravi – hakkan senise Taxolo ja Carboplatino asemel saama Cisplatinot. Mulle määrati kolm tsüklit Cisplatinot, üks iga 3 nädala tagant. Kõikide arvutuste kohaselt peaks 12.12.12 olema mul viimane keemiaravi.
Enne eilset keemiaravi olin ma närvis, mõtlesin sellele pidevalt. Mis siis, kui keha ei võta seda ravimit ka vastu? Mis võiks juhtuda, kui allergiline reaktsioon on tugevam kui kaks eelmist? Kartsin kohutavalt järgmist ebaõnnestumist ning veel rohkem halba enesetunnet allergilise reaktsiooni korral.
Hommikul, enne ravi alustamise, käisin arsti juures visiidil. Mulle öeldi, et uus ravim võib veel rohkem iiveldust ning oksendamist esile kutsuda kui eelmised. Samuti on väga oluline Cisplationoga tarbida suures koguses vedelikku, et neerud võimalikult vähe kahjustatud saaksid. Vähemalt 1,5L päevas, kui toidukordadel tarbitu välja arvata. Enne ja pärast ravimit sain veeni ka korralikult vedelikku. Arst manitses, et kui kodus peaksin oksendama ning ei suuda iseseivalt vett tarbida, pean kindlasti haiglasse minema, kus mind veeni kaudu ‘joodetakse’.
Hetkel on enesetunne täiesti rahuldav, eile õhtul tundsin kerget iiveldust ja isu ei olnud, aga täna olen juba söönud. Jah, kõik end sööma ei kutsu ehk siis isutavad vähesed asjad. Näiteks täna hommikul keetsin edale täisterajahust pastat ning sõin seda basiiliku-tomati kastmega. Peale riivisin parmesani juustu. Kummaline hommikusöök, vähemalt minu jaoks. Iiveldusvastase ravimi lasin Brunol omale õlga süstida. Oleksin võinud selle ka tableti näol sisse süüa, aga mõtlesin, et süst on täna kindlam valik. Päris valus oli, sest tegin tundlikumasse õlga. Ma pole nüüd paar kuud pidanud end süstima ning nn õlateema oli ununenud. Tromboosi-vastase süsti valu see muidugi ei ületanud, tegelikult see isegi ei lähenenud sellele.
Jõulud 2012 saavad kindlasti olema ühed erilisemad minu elus. Tahan veeta võimalikult palju aega koos oma kalli perega Eestis. Ma ei tea, mida ma oma vanaemata teeksin, ausalt, ma ei tea…Ka eile, kui ma uue katsele läksin, mõtlesin ma tema peale. See andis mulle nii palju jõudu juurde. Ma olen südamest tänulik kõigile, kes mind sel raskel ajal toetavad, sest täiesti üksi selle haiguse vastu võidelda oleks meeletult raske.
Katsume täna stuudio ka valmis saada. Kõige ümbervahetamine ei olegi nii kerge, kui alguses tundus. Rohelised megasuured linad tuleb enne üles panekut ära triikida ja lambid õigetesse kaugustesse-kõrgustesse sättida. Ma tean, et paljud teist ootavad pikkisilmi videot ja ma ise ootan seda ka, aga ma tahan teha võimalikult kvaliteetset asja ja mitte ülearu kiirustada 
Täna on siin pühad ning tööd ei tehta. Ideaalne oleks olnud Milanot külastada, sest Maris pole seal veel käinud, aga ma ei julge täna nii kaugele(140km) sõita, sest kui mul peaks äkitselt halb hakkama, on jama käes. Võtame pigem täna rahulikult ning viime ta näiteks kohalikku toitu degusteerima. Pizzoccheri, sciatt, taroz…rammus, aga hea toit.
Mõnusat neljapäeva ning ees ootavat nädalavahetust!
Sciatt
Pizzoccheri
Taroz
Vau! Täna hommikul aknast välja vaadates, avanes mulle üllatav vaatepilt – väljas sadas laia lund! Mitte, et siin talvel lund ei sajaks, aga oktoobrikuus sellist ilma ei mäleta. Mõtlesime, et viime Marise täna mägedesse, aga sellise ilmaga jääb see sõit ära. Täna tasub üldse liikluses ettevaatlik olla ning võimalikult vähe ringi sõita, sest kindlasti on enamus autoomanikel veel suverehvid all. Pühapäev on ka veel selline päev, mil tuhanded milaanokad koju tagasi sõidavad. Edu neile!
Ma nii ootan oma uusi valgusteid ning rohelisi linasid, et saaksin videosid tegema hakata. Kui pakk homseks kohal pole, teeme Marisega vanade vahenditega ühe video valmis Te saate kindlasti meeldiva üllatuse osaliseks
Kui ravist rääkida, siis ma jätkan keemiaraviga. Detsembri alguses peaks teoreetiliselt ravi läbi saama ning Jõulud ja aasta 2013 kavatsen ma vastu võtta Eestis.
All paar pilti ka reede õhtust.
Lisan pilte tänasest lumesajust 
Eile käisin neljateistkümnendas kemoteraapias ehk minu puhul viienda tsükli teises keemiaravis. Ravi kui selline jäi aga saamata. Kohe selgitan, miks.
Läksin 8:30 hommikul haiglasse, nagu alati keemiaravi päeval. Kuna eelneval päeval ehk teisipäeval oli palju rahvast, lükkasin visiidi arsti juurde keemiaraviga samale päevale. Visiit on enne igat teraapiat kohustuslik.
Arst ütles, et täna proovime vaid Taxolo-ga, et saaks kindel olla, et allergilise reaktsiooni tekitas eelmisel korral ikkagi Carboplatino. Kõik märgid viitasid sellele, aga enne uue ravimi lisamist tuleb elimineerida igasugune kahtlus.
Olin just lõpetanud igasuguste eelravimitega ning alustanud Taxologa, kui äkitselt lõi üle kogu keha selline külma-kuuma laine. Ma ei saanudki aru, kas see oli külm või kuum. Lasin ‘kraanid’ koheselt kinni keerata, sest asi polnud õige. Nn atakk oli küll väga kerge, kuid uuesti arstid proovida ei soovinud. ‘Mitu inimest on lõpetanud reanimatsioonis,’ öeldi mulle ning keelduti kategooriliselt uuesti proovimast.
Homme on mul raviarstiga kokkusaamine, arutamaks, mis edasi saab. Kogu selle keemiaravi kõrvalt olen hakanud uurima ka alternatiivseid ravimeetodeid. Kontakteerusin sellise kohaga nagu Cell vital Center, mis asub Saksamaal, Baden-Badenis. Selles erakliinikus ravis ennast Bruno sugulane, kellel oli pankrease vähk. Traditsioonilises meditsiinis anti talle max viis kuud, kuid tänu sellele kliinikule elas ta pea kuus aastat täisväärtuslikku elu. Onkoloogid imestasid iga kord, kui tema vähi markereid alanemas nägid.
Nende ‘menüüs’ on sellised ravid nagu verepesu, neuroteraapia, Kirlian, seedeelundkonna hüdroteraapia, ozonteraapia, keha puhastamine raskmetallidest, bioloogiline vähiravi jne.Minu ravikuur näeks ette kahenädalalist sealolekut, kus iga päev on ravipäev. Kuigi tegu pole just odava erakliinikuga, avaneks vaba koht mulle alles jaanuarikuus.
Ma kirjutan sellest kõigest, sest ma pole enam kindel, kas ma tahan keemiaraviga jätkata. Ma tunnen, et mu keha on seda mürki ääreni täis ning sellepärast see ka ravimitele sellisel moel regeerib. Ma kardan, et kui ma nüüd ei lõpeta, hävitan ma endas viimsegi terve keharaku ning ei saa oma tervist enam kunagi tagasi…Üks on kindel, mind ootab ees üks raskemaid aga ka olulisemaid otsuseid minu elus.
Vähiteemast kõrvale hiilides…Ma sain tädiks! Tegelikult juba nädal tagasi, aga kuna laps tõmbas endale sündimisel lootevedelikuu kopsudesse ning oli mõnda aega intensiivis, siis soovisin uudise teatamisega oodata. Vennapoeg sai nimeks Joel-Luukas ning ma ei jõua ära oodata, mis oma tädikohustusi täitma saan hakata
All on paar pilti ka ühest uuest tumedast parukast. Minu meelest kohe üldse ei sobi, või mis teie arvate?
Jõudsin viimaks haiglast koju. Tänane ravikuur möödus raskelt, väga raskelt. Nimelt tekitas Carboplatino mul täna allergilise reaktsiooni. Olin Taxologa kenasti lõpetanud ning Carboga alustanud, kui hakkasin end järsku halvasti tundma. Pea keerles, rinnus oli selline kuum tunne ning üle keha käisid justkui sellised värinad. Näole tekkis mingusugune imelik punane laik, see haihtus aga ruttu. Peale esimest atakki(kutsume neid sedasi), oli tunne, justkui tahaks süda seest välja hüpata. Ehmatus oli lihtsalt nii suur. Minuga pole kunagi varem midagi sellist juhtunud.
Peale teist atakki, transporditi mind teise ruumi, kus mind voodisse pikali heideti. Neid atakke tuli veel vähemalt kümme tükki, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks nad jäid. Mulle tehti elektrokardiogramm ning iga natukese aja tagant mõõdeti vererõhku, kuulati südametööd ning katsuti pulssi. Proovisin magada ning üks tunnikese ehk magasingi, sest keemiaravi ajal saadud ravimid teevad alati uniseks.
Teemast kõrvale hiilides….seal toas toimus midagi kummalist. Minu kohal olev lamp värises pidevalt ning liikumissensoriga veekraan hakkas ise tööle. Õde ütles, et seal toas pidavat pidevalt sellised imelikud asjad toimuma. Ma üldiselt ei usu kummitustesse, sensitiividesse vms, aga samas olen veendumusel, et paralleelselt meiega eksisteerib palju asju, mida me ei näe või ei oska näha.
Ma olen kurb, et selline asi nüüd viimastes keemiaravides pidi juhtuma, sest kõik tundus paremuse poole minevat. Ma ütlen ausalt, et kui nad peaksid mulle Carbo asemel uuri ravimi määrama(Taxolo jääb alati sisse), siis ma kardan seda proovida. Selline allergiline reaktsioon on väga-väga ebameeldiv.
Kas Sinul on millegi vastu allergia?
Piltidel on näha kui kaameks mind see jama võttis. Ainult parukas ei muutnud värvi
Recent Comments
igatsus on Meet Miss Hippie Hangover
Esimesel pildil on tal nii lahe riietus. Käekott on eriti lahe!igatsus on Estonia VS World
elan Eestis, olen rahul enda olukorraga.igatsus on Victoria Spruce Spring/Summer 2012
kenad kingadigatsus on How Cat Would Wear Alexander McQueen’ish Clutch – Set 2
Armas outfit.igatsus on Just Some Recent Instas Of Me…
See pilt, kus Kärdil on vikerkaar käe peal on alati minu lemmik olnud.igatsus on Long Time No Say ‘Hello!’
Sa teadsid alati, kuidas võrratu välja nähaigatsus on The Day You Feel Like Doing Nothing…
Kasutan peitekreemi või jumestuskreemi.