Tag Archives: cancer

My Fight Against Cancer : Allergy Attacks

Jõudsin viimaks haiglast koju. Tänane ravikuur möödus raskelt, väga raskelt. Nimelt tekitas Carboplatino mul täna allergilise reaktsiooni. Olin Taxologa kenasti lõpetanud ning Carboga alustanud, kui hakkasin end järsku halvasti tundma. Pea keerles, rinnus oli selline kuum tunne ning üle keha käisid justkui sellised värinad. Näole tekkis mingusugune imelik punane laik, see haihtus aga ruttu. Peale esimest atakki(kutsume neid sedasi), oli tunne, justkui tahaks süda seest välja hüpata. Ehmatus oli lihtsalt nii suur. Minuga pole kunagi varem midagi sellist juhtunud.

Peale teist atakki, transporditi mind teise ruumi, kus mind voodisse pikali heideti. Neid atakke tuli veel vähemalt kümme tükki, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks nad jäid. Mulle tehti elektrokardiogramm ning iga natukese aja tagant mõõdeti vererõhku, kuulati südametööd ning katsuti pulssi. Proovisin magada ning üks tunnikese ehk magasingi, sest keemiaravi ajal saadud ravimid teevad alati uniseks.

Teemast kõrvale hiilides….seal toas toimus midagi kummalist. Minu kohal olev lamp värises pidevalt ning liikumissensoriga veekraan hakkas ise tööle. Õde ütles, et seal toas pidavat pidevalt sellised imelikud asjad toimuma. Ma üldiselt ei usu kummitustesse, sensitiividesse vms, aga samas olen veendumusel, et paralleelselt meiega eksisteerib palju asju, mida me ei näe või ei oska näha.


[adrotate group=”4″]

Ma olen kurb, et selline asi nüüd viimastes keemiaravides pidi juhtuma, sest kõik tundus paremuse poole minevat. Ma ütlen ausalt, et kui nad peaksid mulle Carbo asemel uuri ravimi määrama(Taxolo jääb alati sisse), siis ma kardan seda proovida. Selline allergiline reaktsioon on väga-väga ebameeldiv.

Kas Sinul on millegi vastu allergia?

Piltidel on näha kui kaameks mind see jama võttis. Ainult parukas ei muutnud värvi :P

20121017-164224.jpg

CLICK FOR MORE PHOTOS…

My Fight Against Cancer : Thirteenth Chemotherapy

Täna algas viies keemiaravi tsükkel ning esimene teraapia on see kõige vastikum. Ma ei väsi seda kordamast :P Alles oli märts, kui see kõik algas…Need kuus kuud on olnud ühed raskeimad mu elus.

Aktiivsemad blogi külastajad on ehk märganud, et viimane nädal on olnud Cattiva’s Closetis vaikne. Ma ei tundnud end hästi, sest mul olid seedeelundkonnas ning alakõhus imelikud valud. Ma tean, et keemiaravi käivad valud kaasas ning mul endalgi tihti peale valud küll kaelas, jalgades, kätes ja kus kõikjal veel, aga kõht….kõht on nüüdsest minu hell koht ning igasugune valukolle seal piirkonnas paneb mind muretsema.

Eile, kui tulin verd andma, oli mul vastuvõtt ka onkoloogi juures, nagu alati. Kurtsin talle oma olukorda ning kuigi mu äsja tehtud CT-uuring ja vereproovid midagi ei näidanud, saatis ta mu koheselt ultrahelisse. Ultraheli oli korras ning täna tunnen end juba palju paremini. Ma arvan, et need valud tulid sellest, et mul oli juba mõnda aega kõht kinni keemiaravist ning seedeelundkond oli lihtsalt ülekoormatud. Ma söön nüüd veel ettevaatlikumalt ning katsun regulaarsemalt ning rohkem vett ja teed juua.

Ma just kuulan siin praegu kõrvalt, kuidas üks õde oma puhkusreise kokku loeb. Vau, ma isegi pole nii palju erinevates maailmapaikades reisinud kui tema ning kui seda veel Eestis streikivad õed kuuleksid, läheksid nad näost roheliseks.

Täna läks kanüül randme juures olevasse veeni. Valus, väga valus, on see paigaldamisprotsess. Veel praegugi tunnen seda valu, küll vähem, kuid siiski. Kõrvaltoolil istuv patsient sai kanüüli enne mind ja ta jubedalt kardab nõelu ning oli nii närvis, et ma mõtlesin, et ta minestab ära. Tegu on ligi 50-aastase meesterahvaga. Kui kord oli minu käes, ei jõudnud ta ära imestada, et kuidas ma nii rahulik olen. Ma mõtlen nii, et ma võin ju kasvõi laes rippuda, aga see ei muuda fakti, et ravi tulrb ära teha ning mida varem, seda parem. Pealegi, ma olen pea kõik äpardused ning valud kanüüli paigaldamisel üle elanud, mistõttu oleks nn üllatusmoment minu puhul pea võimatu. Ma tean, mis võib valesti minna ning ma tean ka, mis sellele järgneb. Mu vaesed veenid on näinud halvimat, ma loodan vaid, et nad ravi lõpuni vastu peavad.

Ma tunnen, kuidas väike uni peale tikub. See tuleb ravimitest, mida mulle enne keemiat sisse tilgutatakse. Kui ravimitest rääkida, siis alati enne keemiat, pean ma sisse sööma Cortisone(itaalia keeles) tablette – 2 tabletti ravipäeva eelsel õhtul ja 2 ravipäeva hommikul. Tegu on allergiaravimiga, mis tekitab mul allergiat. Kirurgi sõnul on maailmas vähe inimesi, kellel see allergiat tekitab ning ka tema on üks nendest. Nüüd on mul mu kirurgiga midagi ühist :P Milles see allergia väljendub? Mu kael, ülsselg ning näo alaosa on kaetud punetavate vistrikega, justkui kannataks akne all. Kahjuks Cortisonele alternatiivi ei leidu.

Niipalju siis minu tänasest hädaldamisest. Üks suur kalli teile kõigile ning olge terved! =)

Teie Cat!

Raporteerin : Mul oli just üks allergiline reaktsioon. Rinnust läks kuumaks ning üle kogu keha oli selline imelik värin sees. Näkku ilmus ka punane laik. See tuli nii ootamatult, sest olen juba mitu tsüklit teinud samade ravimitega ning midagi sellist pole varem juhtunud. Taxolo jõudsin ära teha õnneks, aga Carboplatino jääb täna tegemata. Suure tõenäosusega tekitas allergiat just see ravim ning sellega jätkamine oleks liiga riskantne. Olen kurb ja pettunud.

20121017-104246.jpg

CLICK FOR MORE PHOTOS…

My Fight Against Cancer : Twelfth Chemotherapy

Eile ma nutsin. Nutsin ühe inimese pärast, keda ma õieti ei tundnudki, aga kellest ma hoolisin. Enam teda ei ole siin ilmas ja juba kolm nädalat ei ole…

Kui ma eile haiglast kodu poole hakkasin kõndima, kohtasin üht oma sõpra, kes oli teel haiglasse. Mu süda aimas halba, aga sisimas lootsin saada häid uudiseid. ‘Ta on surnud, Kärt. Juba kolm nädalat. Ma arvasin, et sa teadsid’. Olin šokis ning pisarad voolasid. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Oleksin väga soovinud teda haiglasse vaatama minna.
Proovisin olla kõigest jõust tugev ning mitte nutta, aga ma ei suutnud. Katsin oma punased silmad päikeseprillidega, kuid pisarad mu põskedel, reetsid mu seisundi. Tuikusin poe(meie optikapoe) poole nagu zombie.
Inimene, kellest jutt, oli noor naisterahvas Peruust, kellel oli rinnavähk. Temast jäid maha 5-aastane tütar ning elukaaslane, kes on see sama sõber, keda ma eile kohtasin.

Tahest tahtmata tekib küsimus, et kas mina olen järgmine? Kui palju mulle on seda imelist elu veel kingitud? Aasta, viis aastat, kümme? Ainus, mida ma tean ja milles ma kindel olen, on fakt, et ma tahan elada. Ma tahan reisida läbi maailma erinevad nurgad, luua oma pere, vananeda koosinimesega, keda armastan. See on mu suurim soov.

Täna küsis minult üks õdedest, et kas ma oskan origamisid valmistada. Eelmine aasta kaunistas ta oma origamidega paar Jõulupuud haiglas ning ta mõtles, et võiks sellek aastal ettevõtmisse kaasata ka haiged ise. Ma ei ole origamisid varem valmistanud, aga ma mäletan, et ostsin paar aastat tagasi Jaapanist mõned prigamid ning neid tegema õpetava raamatu. Tore, et see nüüd lõpuks marjaks ära kulub.

Hetkel on selline tunne, et tahaks lihtsalt magada. Olen väsinud hommikusest varajasest ärkamisest ning loomulikult sellest tugevast keemiast, mida mu väike keha taluma peab. Koju minnes ootab mind aga eest virn kingapakke, mis on vaja Eestisse saata ja palju tegemist. Uni võib oodata, töö kahjuks mitte.

Sain täna teada, et KT-uuring oli korras ehk midagi ei leitud. CA125 on alanemas, aga CA19-9 on teinud kerge tõusu. Arst ütles, et jätkan oma senise keemiaga, tuleb lihtsalt CA19-9’l silma peal hoida. Olen rahul, kartsin hullemat.

Pildil on hallid Crystalid. Tegemist on väga mugavate kaunitaridega =) Osta on neid võimalik SIIN.

Me oleme see, mida näeme teistes inimestes. (Kristo Kiviorg, “Päikeseküla”, 2010)

Kes oskab origamisid valmistada?

20121003-112906.jpg

20121003-112952.jpg

My Fight Against Cancer : Eleventh Chemotherapy

Õhtust, mu armsad followerid! Istun praegu hotellitoas ja mõtlesin, et kirjutan teile. Üheteistkümnendast keemiaravist on möödas juba pea nädal, aga see nädal on möödunud nii kiiresti, et ma pole lihtsalt leidnud aega, et maha istuda ning pikemalt kirjutada.

See nädal on olnud ravi poole pealt väga oluline. Olen pea iga päev haiglas käinud erinevatel uuringutel, et näha, kuidas ja kas ravi mõjunud on. Tulemusi ma veel ei tea ning ma olen iseenesestmõistetavalt natukene ärevil. Ma loodan ja soovin kogu südamest, et vähk on hakanud taanduma. See oleks maailma parim uudis….Hoidke mulle pöialt! =)

Olen praegu Bagni Di Bormio, Bagni Nuovi hotellis. Käime siin üsna tihti ning olen sellest kohast oma blogis ka varem kirjutanud. Pange siin blogis otsingusse Bagni Di Bormio ning saate kohast hea ülevaate, plus palju pilte. Mōned korrad tagasi, kohtasin siin mitmeid tähtsaid Eesti poliitikuid, kes olid tulnud spa’sse lõõgastuma. Bormio termaalid on tuntud ülemaailmselt.

Varsti on õhtusöögiaeg ning ma olen põnevil, nägemaks, millised muudatused on hotelli direktor restoranis läbi viinud. Me saame direktoriga hästi läbi ning vahetame alati ideid teeninduse ning kõige muu koha pealt. Viietärni hotelli pidada ei ole kerge, sest siinne klient ootab laitmatut teenindust ning kvaliteeti iga nurga peal.

Allpool mõned pildid keemiaravist, tänasest lõunast(megasuur taldrikutäis pizzocheri’sid) ja paar pilti hotellitoast. Fotokaga pildid peavad ootama esmaspäevani, sest olen iPadiga.

Kuidas teile CC Store jalanõud meeldivad? Mida te veel müüki ootaksite?

20120929-202022.jpg

20120929-222101.jpg

20120929-221730.jpg

CLICK FOR MORE PHOTOS…

My Fight Against Cancer : Tenth Chemotherapy

Ma olen väsinud =) Käisin täna neljanda tsükli esimeses teraapias ehk kokkuvõttes kümnendas keemiaravis. Tsükli esimene ravi kestab tunde ja on oma olemuselt kõige ‘raskem’. Täna jõudsid ka jalanõud laost kohale ning siis mul tuli oma viimase jõuraasu eest pakke ümber tõsta. Just hetk tagasi lõpetasin jalanõude nn ülevaatuse. Oeh.

CC Store’st võib praegu leida erinevaid jalanõusid sügise -ja talveperioodiks. CC Store kinga -ja saapavalik baseerub eelkõige blogi lugejate maitse-eelistustel aga ka moes olevatel trendidel. Kui ma ainult iseenda eelistusi arvestaksin, oleks 90% kaubast 15cm + kontsaga ning üldjuhul pikakasvulistele eestlannadele on platvorme suhteliselt keeruline müüa. Siinkohal tahan öelda, et mulle endale väga meeldib kui pikk ning sihvakas naisterahvas endale kõrged kontsad julgeb alla panna, see on kaunis ning võimas vaatepilt, ja loomulikult näitab see kandja enesekindlust =) See selleks.

[adrotate group=”3″]

Antud hetkel olen keskendunud jalanõudele, mis sobivad igapäevaseks käimiseks. Sel talvel on väga nõutud üle kogu maailma peidetud kontsaga jalanõud, eriti tennised. Tegu on vabaaja jalanōudega, millele on sisse ehitatud konts nii, et see väljaspool jalanõud näha ei oleks. Konts on ca 8,5cm kõrge, aga tunne on, nagu käiks madala kingaga. Tegu on äärmiselt mugavate aga ka esteetiliselt ilusate ja omapäraste jalanõudega. Antid vabakad on hetkel kuum sõna kõikide trendihaide ja Hollywoodi staaride seas.

CC Store pakub ka erinevaid ülepõlvesaapaid, mis on sel hooajal suured lemmikud erinevate tipp-disainerite seas, kes koostavad kollektsioone brändidele nagu Gucci, Hermes, Calvin Klein, Giuseppe Zanotti, Casadei, Brian Atwood, Nicholas Kirkwood, Alexander McQueen jpt. Ülepõlve saabaste puhul meeldib mulle see, et need teevad jalad näiliselt sirgemaks, pikemaks ja saledamaks.

Minu eesmärk on pakkuda ilusat kingavalikut võimalikult hea hinna ning kvaliteedi suhtega.

Kui tänasest keemiaravist rääkida, siis nägin täna esimest korda, kuidas inimesele ravim allergilise reaktsiooni tekitas. Tegu oli vanema härrasmehega, kes istus pmst minu vastas. Igastahes,kui mees teraapiaga alustas, tundus, et kõik toimis. Kusagil kümne minuti pärast või nii, läks mees näost tulipunaseks ja hakkas hingeldama. Ta kurtis, et tal käib pea ringi ja rinnust valutab. Õde jooksis patsiendi juurde ja keeras keemiaravimi nn kraani kinni. Kohe kutsuti ka arst, kes patsiendi üle kontrollis ning seejärel lasti talle veeni midagi, mis allergilise reaktsiooni peatas. “Mõtlesin, et suren,” oli mees šokeeritud. Õnneks saadi olukord kiiresti kontrolli alla. Paraku on iga keha eriline ning reageerib ravimitele erinevalt.

Allpool leiate pilte, kus mul on jalas CC Store peidetud kontsaga tennised. Love those, ja ma pole kunagi nii mugavalt endale pikkust lisanud =) Veel klõpsisin koduses kingalaos mõned kiired pildid…

Kõik müügis olevad tooted ja ostuankeedi leiab SIIT !

20120919-150554.jpg

20120919-150626.jpg

20120919-150644.jpg

20120919-150701.jpg

My Fight Against Cancer : Ninth Chemotherapy

Ma olen õnnelik, sest täna läks kanüül vaevata veeni ning isegi valus ei olnud. Käsin üheksandas ehk kolmanda tsükli viimases kemoteraapias. Teoreetiliselt on pool ravist tehtud, aga kas see nii ka praktikas on, näitab vaid aeg. Homsest algab kahenädalane puhkus ning Hotel Verdi ootab meid endale külla.

Ilmad on vähemalt siin Sondrios taaskord ilusad ja päikesepaistelised, kuigi suvekuumust enam pole. Viimased kaks nädalat on olnud vihmased ning jahedad. Ükspäev lihtsalt läks külmaks, ei olnud sujuvat üleminekut. Otsisin kapist juba ka mõned kampsunid välja, sest hommikul on just neid kõige mõnusam ülerõivana peale tõmmata. Jalas on mul täna näiteks juba pikad teksapüksid ning varbaotsas kiilkontsaga platvormsaapad. Väga oluline informatsioon, kas pole? :D

Ma tahan kõigile südamele panna, et riietus olgu eelkõige soe ning mugav kui viimase moeajakirja järgi. Enda tervisest hoolimine on parim trend, mida järgida saab ning see on alati moes. Kui mõtlete uuendada oma sügisgarderoobi ning kulutusteks ette nähtud eelarve on väike, siis panustage pigem ühele pikemale soojale kampsunile kui paljastavale topile. Pealegi võib vanale riideesemele anda alati uue näo, ning eriti lihtne on see igasuguste särkide ja toppide puhul.

[adrotate group=”1″]

Tunnistan ausalt, et veel aasta tagasi šoppasin ma täiesti süüdimatult. Eriti hull oli olukord reisidel Aasiasse. Sõitsin sinna alati tühja kohvriga, tagasi tulles oli nii minu kui Bruno kohver mu riideid ja jalanõusid täis, lisaks oli meil veel üks eriti suur kohver, mis oli samuti minu asju täis ning kaks väikest käsikohver, millest üks oli siiski vaid Bruno päralt. Tulemuseks on kaks tuba ja garaaž majas ning üks tuba ning garaaž vanas majas, mis on minu asju täis. Viimasel ajal olen paljusid asju lihtsalt ära andnud sõbrannadele või inimestele, kellel on kitsamad ajad käes. Näiteks viimane kord kinkisin meie koduabilise kahele tütrele oma riideid. Tundub, et tüdrukud olid väga rahul, tänasid mind eile Facebookis. Mõned riided ning jalanõud on mul ka Facebookis müügiks, aga vimasel ajal mul pole lihtsalt aega nend emüügiga tegeleda. Juba ainuüksi piltide tegemine ja üles laadimine on parajalt aeganõudev tegevus.

Ühesõnaga, mis ma öelda tahan…riided on ilusad, vahvad ning mida kõike veel, aga meil on vaid üks keha ning 365 päeva aastas. Kui poes käite ning olete paratamatu trendikütt, siis panustage pigem silmapaistvatele aksessuaaridele (statement accessories). Näiteks kolme peplum topi, keidi või seeliku asemel, võib alati osta peplum vöö. Osavamad saavad selle valmistamisega kindlasti ka kodus ise hakkama. Lisasin postituse lõppu ka ühe mini-tutoriali.

Uudistest niipalju, et mul pole enam kulme! Mul on alati olen väga heledad ning vaevumärgatavad kulmud, aga nüüd mul pole enam üldse neid. Katsudes on karvanääpse tunda, aga näha neid ei ole. Nende ‘välja joonistamine’ on nüüd seega veidi keeruline.

Olge nunnud, vi voglio bene! =)

Inimene võib olla aastaid teistele valgusallikaks ise seda teadmata, kusjuures nende elu läheb mööda teisi, varjatud radu. Niisamuti võib inimene olla koletislik vähkkasvaja kellelegi, keda ta vaevalt mäletab või keda ta pole isegi kohanud.(Iris Murdoch, 1919-1999)

Before the cannula. I was a bit worried.

[adrotate group=”2″]

My Fight Against Cancer : Eighth Chemotherapy

Oh, jeerum! Tänane keemiaravi algas suure üllatusega. Nagu ikka, läksime esialgu vasaku käe veeni kallale ning kuigi kõik vajalikud kanüüli kraanid olid lahti, pumpas veen verd välja, selle asemel, et ravimit verre pumbata. Kaks õde sagisid nõutult mu ümber ja üks juba kahtlustas, et kanüül on arterit vigastanud vms. Katsin käega silmad, et verd ka mitte kogemata näha, sest see teeb mind nõrgaks.

Kanüül tuli välja võtta, sest sellest veenist asja ei saanud. Lõpuks see hakkas lihtsalt kohutavalt valu tegema, ju siis ei olnud korralikult paigas. Seejärel võeti ette teine käsi. Küünarnuki kõrgusel polnud midagi teha, seal oleks pidanud seda veeni kui nõela heinakuhjast taga ajama. Lõpuks leidsime üne paljulubava veeni käelabalt. Valus oli, aga asja sai. Õde andis mulle põse peale musi ja palus vabandust. ‘Ma higistasin praegu seitse kitlit täis,’ naljatas ta. ‘Eks see oli paras õdus meile mõlemile,’ ütlesin samal ajal õnnelikult naeratades. ‘Mis mina, mul on sinust kahju, tütreke!’ Jah, üks õdedest, kutsub mind hellitavalt tütreks. Tal on üks poegadest minust aasta vanem ning ta tunnistas, et on alati omale tütart soovinud =) Ma ei mäletagi enam selgelt, mis tunne on olla kellegi tütar…

[adrotate group=”2″]

Üleeile läks siin jahedaks. Päeval on tegelikult soe, ligi kolmkümmend soojakraadi, aga õhtud ning öö on jahedad. Eile otsisin kapist isegi teki välja, sest öösel praegu ilma ei saa. Täiesti võimalik, et homme tuleb taas uus kuumalaine, ilm on ju nii ettearvamatu ning isegi põhjas on september tavaliselt soe kuu.

Järgmisel nädalal, kui mul kolmas teraapia läbi saab, läheme Brunoga taas Jesolosse. Seekord kutsub Verdi hotell meid sinna kui oma külalisi =) Ei jõua ära oodata, millal oma sealsesse lemmikrestorani saan. Neil on kulda väärt kokk. Tegu on nägusa, varajastes kolmekümnendates mehega, kes on töötanud erinevas restoranides üle kogu maailma, sealhulgas Nobu’s. Hinna ning kvaliteedi suhe on väga hea ning liska sellele, saame alati 10% allahindlust meie hotelli poolt.

Eile jõudis üks ülipikk blond parukas Hiinast kohale. Tegu on eritellimusega. Pean tõdema, et pole nii ilusat inimjuust varem näinudki ning mul on olnud igasuguseid inimjuustest pikendusi. Nüüd pean vaid juuksuri juurde aja kinni panema, kes paruka stiili natukene kohendab. Mõtlesin, et eest võiks selle natukene järku lasta, sobiks minu pikliku peakujuga paremini.

Veelkord teemat vahetades, siis mul on palju riideid ning jalanõusid, mis uut omanikku ootavad, mistõttu ma võtan end ükspäev kokku ning teen vähemalt 30kg paki, mille Eestisse saadan. Itaaliast maksab üksikute pakkide saatmine tihtipeale sama palju kui ese ise and that’s not cool :)

Milliseid esemeid te kõige rohkem müüki ootate, juhul kui ootate?

20120829-102857.jpg

20120829-103003.jpgu

20120829-103129.jpg

20120829-110217.jpg