Tuhkatriinust printsessiks ja ingliks


Terve jaanuarikuu kihasid lehed ilublogija Kärt Krikmanni surmast. Kärt polnud lihtsalt ilus tüdruk, kes vähile alla jäi. Kärt Krikmann oli unistaja ja võitleja.

Kui me pidime Kärdi elukaaslase Bruno Castelnuovoga kohtuma, et loo kangelasest rääkida, võitles Kärt veel haiglas oma elu eest. Kohtumise hommikul postitas Bruno Kärdi blogisse kurva sõnumi – tüdruk oli oma tiivad välja teeninud ja varahommikul siit ilmast lahkunud.

Saatsin mehele sõnumiga kaastundeavalduse ja ütlesin, et mõistetavalt me sel päeval ei kohtu. „Mul ei ole rohkem midagi teha. Ma aitasin tal elada ja tegin seda, mida Kärt soovis. Ta eelistanuks lahkuda pigem ajalehtede esikaantel kui nutvate inimeste kõrvalt.“ Bruno oli endiselt valmis rääkima.

 

*Meest lummas ingellik nägu

Sama päeva õhtul kohtusimegi hämaras vanalinna kohvikus. Bruno on küll itaallane, kuigi punakad juuksed, hele nahk ja rohekad silmad ei anna sellele just palju viiteid. Palju rohkem kõnelevad paistes silmad, räsitud olek ja mõttelõngad, millest mees ei oska iga kord vestlust lõpuni arendada.

Olenemata hommikusest raskest sündmusest tahab ta ikkagi rääkida. Rääkida inimesest, kes oli tema enda jaoks enamat kui kogu maailm ja maailma jaoks rohkem kui lihtsalt ilublogija.

Kärdi lugu võib julgelt nimetada tänapäeva Tuhkatriinu-muinasjutuks. Bruno kõneleb, et Kärt on pärit väikelinnast Paidest ja et ta ema suri veel enne, kui tüdruk jõudis kooli lõpetada. Suuresti vanaema abiga sai gümnaasiumile kriips alla tõmmatud ja neiu peas mõlkusid ülikooliplaanid. Enne võttis ta sõbrannaga ette reisi Itaaliasse, kus saatusel oli veelgi katsumusi varuks.

Bruno räägib, kuidas tüdrukutel varastati reisikohvrid koos dokumentide, riiete ja rahaga ära. Neiud ööbisid lausa lageda taeva all ja otsisid võimalust tagasi kodumaale pääseda. Kaunitel eestlannadel ei tulnud abiväge kaua oodata, sest lahked itaallased andsid kojusõiduraha ja kutsusid neid uuesti tagasi.

Teisel reisil Itaaliasse kohtas Kärt ka Brunot. „Kärt mäletas kõiki kuupäevi. See oli 2005. aasta 18. september. Ta oli väga õnnelik, et ma oskasin inglise keelt. Väga paljud itaallased ei oska teisi keeli,“ lausub Bruno.

Bruno on jõukas ettevõtja, kes tänu oma paljudele väliskontaktidele räägib vabalt inglise keelt. Lisaks sai ta oma uhkes kodus mitmeid külalisi võõrustada, sealhulgas Kärti ja tema sõbrannat.

Kuigi särav päike, uus keskkond ja lahked inimesed vaimustasid Kärti, vajus ta ometi ema surma pärast tihti kurvastusse. Bruno viis tüdrukut pidevalt välja, et too võiks mured unustada. Ta tunnistab, et ta oli Kärdi ingellikust näost, blondidest juustest ja laiast naeratusest lummatud.

Üsna pea sai alguse ka nende suhe. „Ma armun kiiresti, aga ma ei otsi kunagi tüdrukut üheks ööks. Kui näen tüdrukut, kes mulle meeldib, siis tuleb anda talle muinasjutt, mida ta väärib.“ Bruno oli Kärdist 14 aastat vanem ja seetõttu ka kannatlikum. Ta käis iga paari kuu tagant oma armastatuga Eestis, sest too ei osanud itaalia keelt ega tundnud end võõras keskkonnas hästi.

*Blogi oli kõige tähtsam

Pikapeale sai Kärt ka keele selgeks, kui Bruno vastas tüdrukule vaid itaalia keeles. Nii tekkisid Kärdile uude elukohta sõbrad ja võimalus tööd teha. „Ma ütlesin talle, et ta võib teha, mida iganes soovib. Mul on palju ärisid, valigu ise. Kui tahab, siis avame poe, võime kõike teha.“

Nagu Tuhkatriinu-loole kombeks, olid ka Kärdi elus tähtsal kohal kingad. Bruno ahastab teatraalselt: „Ta oli hull kingade järele! Meil on kodus 300 paari jalanõusid, kui mitte rohkem.“

Kärt vastaski Bruno ülekutse peale, et kõige rohkem sooviks ta kingadisainiga tegeleda. „Läksime Hiinasse, Kärt näitas oma joonised ette. Hiinlased noogutasid ja lubasid ära teha. Lõpuks kulus palju aega ja välja ei tulnud midagi. Kärt oli maruvihane!“ muigab Bruno tüdruku söakust meenutades.

Kuigi moedisain jäi sinnapaika, avaldas Kärt hiljemgi oma blogis kauneid kingaideid, mis olid inspiratsiooni saanud ka kodumaa värvidest-mustritest.

Uus mõte tekkis reisil Jaapanisse. Kärt soovis õppida jaapani kultuuri ja nautida seda päris õiget sushit. Bruno toetas taas oma armastatu plaani ja avas Itaalias sushirestorani.

Kärt valis välja menüü, pani paika klientide võitmise strateegia, aitas klienditeenindajaid, organiseeris köögis.

Probleem oli vaid selles, et itaallased ise polnud uuest restoranist ega võõrast roast vaimustuses ja veetsid sushibaaris aega rohkem nädalavahetusel. Kärt ei vandunud alla ja ühiselt võeti vastu otsus naasta Jaapanisse ning õppida sushit ja restoraniäri veelgi paremini tundma.

„Tulime tagasi ja läksime kontrollima, kas restoranis on kõik korras. Seal valitses täielik segadus ja ütlesin kokale, et kui kolme päeva pärast on olukord sama, siis me enam ei jätka. Kokk naeris selle peale, kuid kolm päeva hiljem panime uksele sildi „Suletud“,“ jutustab Bruno.

Kärt ei lasknud tagasilöökidel end heidutada ning avas looduskosmeetika netipoe. „Kuid ta oli oma mõtetega ajast ees. Kärt tahtis alustada kõigega kohe-kohe, aga Itaalias saavutasid tema äriideed populaarsuse alles kaks aastat hiljem.“

Kui ka looduskosmeetika välja ei vedanud, leidis Kärt lõpuks millegi, mis jäi teda köitma viimase hingetõmbeni – blogimise. Ta sissekanded olid alati heatahtlikud, ka õelatele kommentaaridele vastas ta heasoovlikult ja positiivselt. Ta ei tahtnud osaleda vaidlustes ega neid üles õhutada. Kärt kirjutas iga päev moest, kingadest, Eesti uudistest, korraldas pidevalt võistlusi ja mänge, loosis lugejatele kingi, kotte, riideid. „Vahel oli ta 10–12 tundi päevas blogi pärast internetis ja otsis uudiseid,“ märgib Bruno. Ta lisab, et Kärt nautis enda näitamist ning oma mõtete jagamist, blogi oli tema jaoks tähtsaim.

*Vaikne tapja ilmutas end kõhugripi näol

Kärt aitas ka Brunot tema töös, küll fototöötluse ja muude programmidega. Kuidagi pidi ta ju korvama oma kinga- ja riidehullust, mille viljad okupeerisid suures majas rohkelt ruumi. „Meil on ühes toas kahekordsed riiulid Kärdi asju täis. Ja mul on enda asjade jaoks väike nurgake,“ muigab Bruno.

Hiina reisideks õppis Kärt isegi kohalikku keelt, et turul soodsamaid hindu tingida.

Ta polnud kade enda asju laiali jagama. Oma osa said ka majapidajanna tütred, kes pärast Kärdile tänuliku kirja saatsid. See rõõmustas tema südant eriti.

Õnnelik printsessielu sai tõsisema löögi möödunud aasta aprillis, kui Kärdil diagnoositi munasarjavähk. Paar pidi sõitma mitmeks kuuks Hiinasse, kuid näiline kõhugripp sundis naist arsti poole pöörduma. „Sest kui me Hiinas oleme, kuidas me siis pädevat abi leiaks?“ küsib Bruno retooriliselt.

Reis võinuks vahetuses olnud arsti pärast igal juhul toimuda. Oli see juhus või saatus, kuid Kärdi visiit venis järgmise vahetuseni, teine arst teda aga nii lihtsalt koju saata ei tahtnud. Ultraheli paljastas 17-sentimeetri suuruse moodustise. Diagnoositi munasarjavähk – vaikne tapja. Vaikne just seetõttu, et vähk areneb sümptomite ja vaevusteta laiali ja hakkab endast tavaliselt märku andma alles siis, kui on juba paratamatult hilja.

Kärdil oli tehtud PAP-test (näitab emakakaelavähki ja vähieelseid seisundeid) mõni aasta varem. See oli olnud normis.

Kärdi kasvaja oli isegi väike: sageli avastatakse ka veerandmeetriseid moodustisi.

Toona aprillis Kärdi võitlus algaski. Esmalt operatsioon kaks päeva pärast diagnoosi, siis kemoteraapia, mitmed arstid, haiglad, süstid, ravimid.

Rahvarohkeid kohti tuli vältida, sest kemoteraapia oli naise immuunsüsteemi äärmiselt nõrgaks muutnud. Pärast mitut kemoteraapiat viitasid näitajad vähi taandumisele, kuid sügisel tuli tagasilöök – vähk oli tõstnud pead ja hakanud taas levima.

*Ükski summa surmast ei päästa

Arstid väntsutasid Brunot ja Kärti mitme kliiniku vahel, jagati lootust uueks operatsiooniks ja siis kisti see taas ära. Üks arst julges lõpuks tunnistada tõtt: kalli kliiniku lubatud hirmkallis operatsioon tapab patsiendi igal juhul ning see pakuti välja vaid selleks, et raha saada. Bruno on meedikute nii alatust käitumisest siiani löödud.

Enne jõulupühi, 22. detsembril, öeldi Kärdile viimaks, et enam lootust pole. Jäänud on kaks-kolm nädalat ning on viimane võimalus otsad kokku tõmmata.

Kärt soovis lennata tagasi kodumaale, kuigi ta tervis oli juba väga kehv. Bruno kirjeldab pikalt sekeldusi piletitega, mida ta üleöö saada lootis. Justkui maailma lõpu eest põgenedes otsis mees kodust dokumente ja pakkis kohvreid, et võimalikult ruttu Eestisse jõuda.

Nad jooksid ajaga võidu. Otse lennujaamast viidi Kärt Ida-Tallinna keskhaiglasse. Kuna oli öö ja haiglas ranged külastusajad, võis Bruno Kärti näha alles järgmisel päeval.

„Kui ma lõpuks sisse sain, siis see vaatepilt … Tal olid seljas vanad riided, okset täis, tuba oli kohutav ühispalat. See oli täielik šokk! Ma polnud teda kordagi selle võitluse jooksul nutmas näinud, ka siis mitte, kui talle lubati kaks nädalat elada. Ja siis ta nuttis mind nähes, et viigu ma ta sealt ära,“ sõnab Bruno ja ka tema silmad täituvad veega.

Kontrast oli liiga suur: Itaalias olid lähedased Kärti 24 tundi ööpäevas valvanud ning ka meedikud käinud naise kätt hoidmas ja pead paitamas.

Ometi anti siin lootust – ehk küll vaid surija rahustuseks –, et on veel uue keemiaravi võimalus, ja Kärt muutuski rahulikumaks. Päev-päevalt jäi ta aga aina nõrgemaks, rääkis vaevu ja magas enamiku ajast.

„Kui lugeda statistikat, siis pole sellise diagnoosiga viie aasta ulatuses ühtegi ellujääjat,“ räägib Bruno. „Vähile ei loe see, kes sa oled või kui palju sul raha on. Maailma rikkamaid mehi Steve Jobs suri ka vähki. Kui aeg on käes, siis on käes. Haigele on vaja vaid iga päev positiivsust anda.“
Bruno tunnistab, et nuttis vaid kodus ja suitsetas paki sigarette päevas, kuid ei näidanud kunagi Kärdile midagi välja. „Ka Kärt teadis, mida arstid rääkisid, aga ta otsustas end hästi tunda ja oli kindel, et elu läheb edasi.“

9. jaanuari varahommikul tegi Kärt oma viimase hingetõmbe. „Saabus see, mida ta lõpuks soovis,“ sõnab Bruno stoiliselt. „Kui oled egoist, siis muidugi tahad võita enda pärast aega juurde, aga kui tahad lahkujale head, siis pead aktsepteerima, et aeg on saabunud.“

Bruno nendib, et elu ongi ring, mis kunagi ikka sulgub, ja et Kärdil vedas, et ta oli sellest teadlik ja sai vastavalt oma soovidele selle sulgeda. „Ta ütles, et on valmis minema, ja ta ei kartnud. Ma olen näinud lähedasi vähki suremas. Kärt oli tõesti tugev.“

Bruno andis omalt poolt kõik, et see ring sulgeks võimalikult väärikalt. Ta oli pidevalt naise kõrval, puhastas ta hambaid, niisutas huuli ja korrutas kogu aeg Kärdile oma armastust. „Ütlesin talle iga päev, et ta on mu südames ja ma armastan teda. Ta oli alati ilus.“

 

Pamela Eesmaa 

 

Read Aja Leht

 

 

 

14 Responses to "Tuhkatriinust printsessiks ja ingliks"

Add Comment
  1. Jane

    February 4, 2013 at 21:16

    Vabandust mu ebaviisakuse pärast nüüd, aga ei suuda lihtsalt mainimata jätta
    “Bruno on jõukas ettevõtja, kes tänu oma paljudele väliskontaktidele räägib vabalt inglise keelt.”
    Räägib vabalt inglise keelt? Temast on ikka väga, väga raske aru saada vaadates postitusi siin ja facebooki lehel…

    Reply
    • Pamela

      February 4, 2013 at 23:07

      @Jane: Jah, kirjutamine on üks asi, aga reaalselt inimesega suheldes on lugu teine. Bruno räägib kõnes inglise keelt üsna vabalt ja probleemideta. Seetõttu on ka kirjas “RÄÄGIB inglise keelt”.
      Ikka vaja iga loo puhul midagi negatiivset välja kookida :-/

      Reply
      • Jane

        February 5, 2013 at 15:25

        @Pamela:

        Ei mõelnud absoluutselt midagi halvasti, vabandan kui väljendasin ennast valesti.
        Tänan, et seletasid :)

        Reply
  2. Liisu

    February 4, 2013 at 23:25

    Sto piangendo i miei occhi. E ‘così triste leggere questa storia di Cenerentola e di conoscerne il corso. Lei sarà sempre nel cuore Bruno è la tua!
    E ci sarà sempre la ricordo.

    Reply
  3. Lol

    February 4, 2013 at 23:49

    Sel Kärdil polnud enne Brunoga kohtumist välimust ollagi ju. Tavaline eesti naine, kes aastatega end rikka ja endast vanema välismaalase rahakoti peal ülesse vuntsis ja kõik oma tahtmised sai.

    Reply
  4. Eva-Lota Meres

    February 5, 2013 at 01:46

    Omg! :’(
    This story is Wonderful!
    Kärt was allways so positive, I could not believe that she had so hard times.
    I think she’s a very good angel up there, were are rainbows and happiness. :)

    Stay strong Bruno!

    Reply
  5. pirru777

    February 5, 2013 at 09:58

    Issand kui vastik on neid negatiivseid kommentaare siin lugeda…. kui ei ole midagi öelda hoidke oma suu lihtsalt kinni.

    Reply
  6. Efka

    February 5, 2013 at 11:11

    To Lo1……………kadeduseuss närib ikka igast otsast? Eksole?!

    Reply
  7. Ursula

    February 6, 2013 at 01:53

    Thank you Bruno for sharing this heart warming article . I wish u all the best and i know Kart is happy you still continued with the interview :)

    Mul on kohe habi lugeda neid negatiivseid ja oelaid kommentaare! Kas teil toesti sudant ei ole ,et hakkata mingite nomedate faktide ule oiendama ja negatiivseid asju utlema? Mis te arvate mida Bruno tunneb kui teda sel raskel ajal veel sonadega haiget tehakse? Me peaksime uksteist armstama mitte vihkama ja kadetsema!
    If you have something negative to say please keep it for yourself:)

    Rip Kart<3

    Reply
  8. Viky

    February 6, 2013 at 12:22

    to Lol:
    Häbi ei ole natuke? Kärt on ammu läinud, kas sappi pritsida ei ole mitte veits ebasobilik? See on tore, kui talle õnn natukenegi naeratas võrreldes nende kannatustega mis ta oma elu jooksul pidi läbi tegema. Ela ise ema surm läbi ja põe vähki :P kohe näha,et eestlased on ikka jube kade rahvas. Ise pole oma elu suhtes midagi ette võtnud aga igasugust sappi jagub igale poole.
    My condolences to Kärt’s partner.

    Reply
  9. Ann

    February 6, 2013 at 15:07

    järjest rohkem hakkab tunduma, et kui ta oleks jäänud oma liistude juurde siia riiki ja elanud tavalist eesti elu, poleks see haigus temani jõudnud.
    Kogu see kliimamuutuse UV, kosmeetika, sünnimärkide lõikus, ilusüstid jne- siin peab olema oma seos.
    Paraku selline tunne on küll.
    Aga mis tehtud see tehtud.

    Reply
  10. Mellu3

    February 8, 2013 at 10:24

    Nii ilusti kirjutatud, loen ja loen ning pisarad muudkui voolavad. Siiani uskumatu, et Kärti enam pole…

    Reply
  11. ak

    February 13, 2013 at 16:25

    Küll ta uuesti tagasi tuleb. Hing on surematu.

    Reply
  12. igatsus

    February 15, 2013 at 14:44

    Ilus lugu.

    Reply

Submit a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*


− six = one

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

Heads up! You are attempting to upload an invalid image. If saved, this image will not display with your comment.