My Fight Against Cancer : Eighth Chemotherapy

Oh, jeerum! Tänane keemiaravi algas suure üllatusega. Nagu ikka, läksime esialgu vasaku käe veeni kallale ning kuigi kõik vajalikud kanüüli kraanid olid lahti, pumpas veen verd välja, selle asemel, et ravimit verre pumbata. Kaks õde sagisid nõutult mu ümber ja üks juba kahtlustas, et kanüül on arterit vigastanud vms. Katsin käega silmad, et verd ka mitte kogemata näha, sest see teeb mind nõrgaks.

Kanüül tuli välja võtta, sest sellest veenist asja ei saanud. Lõpuks see hakkas lihtsalt kohutavalt valu tegema, ju siis ei olnud korralikult paigas. Seejärel võeti ette teine käsi. Küünarnuki kõrgusel polnud midagi teha, seal oleks pidanud seda veeni kui nõela heinakuhjast taga ajama. Lõpuks leidsime üne paljulubava veeni käelabalt. Valus oli, aga asja sai. Õde andis mulle põse peale musi ja palus vabandust. ‘Ma higistasin praegu seitse kitlit täis,’ naljatas ta. ‘Eks see oli paras õdus meile mõlemile,’ ütlesin samal ajal õnnelikult naeratades. ‘Mis mina, mul on sinust kahju, tütreke!’ Jah, üks õdedest, kutsub mind hellitavalt tütreks. Tal on üks poegadest minust aasta vanem ning ta tunnistas, et on alati omale tütart soovinud =) Ma ei mäletagi enam selgelt, mis tunne on olla kellegi tütar…

Üleeile läks siin jahedaks. Päeval on tegelikult soe, ligi kolmkümmend soojakraadi, aga õhtud ning öö on jahedad. Eile otsisin kapist isegi teki välja, sest öösel praegu ilma ei saa. Täiesti võimalik, et homme tuleb taas uus kuumalaine, ilm on ju nii ettearvamatu ning isegi põhjas on september tavaliselt soe kuu.

Järgmisel nädalal, kui mul kolmas teraapia läbi saab, läheme Brunoga taas Jesolosse. Seekord kutsub Verdi hotell meid sinna kui oma külalisi =) Ei jõua ära oodata, millal oma sealsesse lemmikrestorani saan. Neil on kulda väärt kokk. Tegu on nägusa, varajastes kolmekümnendates mehega, kes on töötanud erinevas restoranides üle kogu maailma, sealhulgas Nobu’s. Hinna ning kvaliteedi suhe on väga hea ning liska sellele, saame alati 10% allahindlust meie hotelli poolt.

Eile jõudis üks ülipikk blond parukas Hiinast kohale. Tegu on eritellimusega. Pean tõdema, et pole nii ilusat inimjuust varem näinudki ning mul on olnud igasuguseid inimjuustest pikendusi. Nüüd pean vaid juuksuri juurde aja kinni panema, kes paruka stiili natukene kohendab. Mõtlesin, et eest võiks selle natukene järku lasta, sobiks minu pikliku peakujuga paremini.

Veelkord teemat vahetades, siis mul on palju riideid ning jalanõusid, mis uut omanikku ootavad, mistõttu ma võtan end ükspäev kokku ning teen vähemalt 30kg paki, mille Eestisse saadan. Itaaliast maksab üksikute pakkide saatmine tihtipeale sama palju kui ese ise and that’s not cool

Milliseid esemeid te kõige rohkem müüki ootate, juhul kui ootate?

u