Friends’ Wedding
Ufff, kui palav siin täna on, isegi tuult pole. Jõudsin just sõprate pulmast tagasi koju ja paras lebotamise tunne on peal. Palav ilm, täis pargitud kere ja kindlasti ka keemiaravi teevad oma töö..
Tegu oli lihtsa pulmaga. Kell 11:00 toimus kiire registreerimine, millele järgnes restoranis buffee lõunasöök. Olen käinud paljudes itaalia pulmades, aga kõik eelnevad on olnud kirikliku laulatusega ja mitmekäigulise õhtusöögiga ehk vääääga pikale venivad üritused. Mul on hea meel, et Valeria ja Mimi aka Massimo otsustasid teha midagi võrdlemisi kiiret ja vähem väsitavat, eriti nüüd, kus ma keemiat saan.
Registreerimisele ma tegelikult ei jõudnudki, sest ma ei suutnud ennast piisavalt vara voodist üles ajada. Täna öösel oli mul tükk tegu magama jäämisega, sest kõik luud ja lihased valutasid. See on kemoteraapia üks kõrvalmõjudest. Igal hommikul ärkan aga hirmuga üles ja katsun patja, et kas juuksed on maha hakanud tulema. Hea meelega laseksin nad kohe nulli, sest see ootamine on parjalat jube, aga Bruno ei taha lõigata. Kedagi teist ma ka paluma ei hakka, lõikan siis juba ise….
On inimesi, kes ütlevad, et mul ei pruugigi juuksed ära tulla, aga ma kahtlen selles sügavalt, sest mul on niigi nõrk juus, selline õhuke ja haprake.
Järgmine raviprotseduur ootab mind ees kolmapäeval, sellele järgneb kaks nädalat ‘puhkust’. Hea meelega külastaks Eestist, aga arvestades sealseid ilmasid ning minu vastuvõtlikust igasugustele haigustele praeguses olukorras, siis parem mitte.
Maailm kuulub sellele, kes rõõmsalt rändab kõrgete eesmärkide poole. Ralph Waldo Emerson (1803-1882)
33 Responses to "Friends’ Wedding"
Add Comment