My Fight Against Cancer : Before The Surgery
Siin ma olen – ligi 40cm lõikearm kõhul ja ootan oma esimest kemoteraapia tähtaega. Diagnoos: Munasarjavähk!
Kõik sai alguse aprillis, kui ma Eestist koju tagasi jõudsin.
5.aprillil läksin kohalikku haiglasse arstlikule ülevaatlusele, sest mind vaevasid juba pikemat aega seedehäired ning pundunud kõht. Arst kontrollis kõhtu, saatis mind vereproove tegema ning röntgenisse. Bruno, mu elukaaslane, soovi, et mulle tehtaks ultraheli, aga arst ei pidanud seda vajalikuks. ‘Ära muretse, kõik on korras. Ilusat reisi,’ soovis ta mulle naeratades. Mainin, et 8.aprillil oli mul lend Dubaisse ja sealt edasi Hiina, kuhu pidin jääma juunikuuni.
Enne kui ära jõudsin minna, toimus haiglas arstide vahetus. Värskelt tööle jõudnud arstitädi vaatas mind hindava pilguga ning aega raiskamata saatis mind ultrahelisse. Suurest kergendustundest ning rõõmujoovastusest, sai äkitselt suur paanika. Sellele järgnes täielik havatustunne kui sain teada esimese utraheli tulemuse – kahtlane vedelik kõhuavarustes ning suur imelik moodustis kõhu alaosas. ‘Me peame teid haiglasse jätma,’ kõlas arsti otsus.
Edasi viidi mind günekoloogia osakonna palatisse. Palat oli pühade eel tühi. Veetsin haiglas kolm päeva, mille jooksul tehti mulle mitu ultraheli, vere -ja uriiniproove, nn mõõga neelamine, KT-uuring. Nutsin ennast igal õhtul magama, tundsin end nii abituna. Mõtlesin oma peas välja kõige hullemaid tsenaariume oma surmast. Teadmatus lämmatas mind. Miks mina? Miks küll minuga see juhtub? Sulgesin silmad, lootes näha oma ema, kes mulle ütleb, et kõik saab korda. Mulle on jäänud vaid mälestus temast, hetked, mis ei unune kunagi. Minu südames elab ta igavesti…
Olen lõpuni tänulik kõigile tuttavaile ning sõprdele, kes mind haiglas vaatamas käisid. Ma sain niipalju jõudu juurde teadmisest, et on inimesi, kes mulle head soovivad ning mind sel raskel ajal toetavad oma soojade sõnadega. Poe töötajad tõid mulle karvase mängulooma, mis meenutas mu kassi Kebyt. Seda kingitust nähes naersin ma üle pika aja taaskord. Naersin ja nutsin tegelikult, sest see lihtne väike kaisuloom oli justkui mesi mõrule kurgule, justkui valuvaigisti mu valutavale meelele…
Kui esimene arst välja arvata, olid ka kõik haigla töötajad väga toredad. Tihtipeale hoidis mul keegi pead ja lohutas mind, ja isegi kui tundsin end sel hetkel lohutamatuna, oli nende positiivsusest mulle palju abi, see rahustas mind.
Vereanalüüside tulemused olid halvad – kasvaja, mis mu sees vohas, oli pahaloomuline. Kõik proovid näitasid, et tegu oleks justkui munasarjavähiga, aga kindlalt saab diagnoosi määrata vaid mikroskoobi all ehk siis pärast operatsiooni.
Sondrio arstid leidsid, et nad ei ole piisavalt pädevad opereerima, arvestades kasvaja asukohta ning minu vanust. Tegelikult oli Bruno juba välja otsinud günekoloogiale ja onkoloogiale spetsialiseerinud kliiniku Milaanos – IEO(Istituto Europeo di Oncologia).
Kuna mul on privaatne ravikindlustus(reisin tihti), siis sain vastuvõtuaja kiiresti.
Dr.Landoni, paljukiidetud kirurg, ütles ilma keerutamata, et mind tuleb opereerida, ja et suur on tõenäosus, et eelmadada tuleb ka emakas. Võimalik, et midagi muud veel, sest ilma kõhtu avamata, pole võimalik midagi kindlat öelda. Olin murtud, pisarad voolasid mööda mu põski alla….’Kas ma suren? Mida näitab statistika?’ oskasin vaid küsida. ‘Isegi, kui statistika on 1% 99-st, kes ütleb, et just Sina sinna ühe protsendi hulka ei kuulu,’ vastas arst, ja vaatas mu nutust paistes silmadesse.
Kuna mul oli kõht vähist tekitatud vedelikku täis, soovitas dr.Landoni süüa proteeiinirikast ning kiudainetekevaest toitu, et niigi paistes kõht veelgi ei paisuks. Opratsiooni aeg vajas veel määramist ning enne tuli määrata aeg, mil läksin uusi vereanalüüse andma ja ultraheli tegema. Veel ootas ees anestesioloogi külastus, kes hoolitseb minu ‘magama’ panemise eest operatsioonilaual.
Järgneb…
***
Here I am with a 40cm scar attending my first chemotherapy. Diagnosis: Ovarian cancer, or so it is thought to be…
It all began in April when I got back home from Estonia. On April 5, I went to a local hospital, because of an indigestion I was having for a month or so. The doctor examined my stomach and sent me to do blood tests and x-ray. Bruno, my partner, asked for an ultrasound but the doctor did not consider it necessary. ‘Do not worry, everything is fine. Have a nice trip, ‘he told me with a smile on his face. I did not mention that I had a flight to Dubai on April 8 and on to China where I had to remain till June.
Thank God, the doctors work shift ended, before I left the hospital, because honestly I don’t know if I was here writing this, if it had not happen. The other doctor, this time a woman, looked at me and with no wasting time, sent me to do an ultrasound. The great sense of relief was gone in one second. During the ultrasound I was told that there was a suspicious abdominal fluid, and a vast strange formations at the bottom of the abdomen. ‘You need to stay in hospital for tonight and maybe longer,’ the doctor told me.
Next, I was taken to the Department of Gynaecology. It all happen during the Easter holidays. I spent three days in hospital, during which I was taken many different tests like ultrasound, blood and urine samples, the so-called sword swallowing, CT and so on. I cried myself to sleep every night, I felt so helpless. I thought I was going to die…Why me? Why is this happening to me? I closed my eyes, hoping to see my late mother, who tells me that everything will be okay. These days I miss her the most.
I am grateful to all my friends who came to visit me, they filled me with so much positivity. They brought me one huge chocolate egg with a present inside and a stuffed animal, which remind me my cat Keby. I laughed and cried ath the same time. All the hospital staff were also very nice. Often, someone was holding my head and comforted me, and even if I felt inconsolable at that point, their positivity was a great help to me, it calmed me down.
Blood test results were bad – the tumor was malignant, it meant cancer. All the samples showed ovarian cancer, but a diagnosis can be determined only under the microscope, which is after the surgery. The doctors in Sondrio found that they are not competent enough to operate, considering my age and tumor location. In fact, Bruno had already been looking for Gynecology Oncology specialized clinic in Milan – IEO (Istituto Europeo di Oncologie). Since I have private health insurance (I travel often), I got an appointment quickly. Dr.Landoni, an acclaimed surgeon, said that the surgery is necessary and that he’d probably have to remove uterus (a hysterectomy) and both ovaries and fallopian tubes (a bilateral salpingo-oophorectomy). The tears flowed down my cheeks …. then I asked ‘Will I die? What are the statistics? ‘ ‘Even if the statistics are 1% of 99, who says that You do not make part of that 1%?’ replied the doctor and looked into my swollen eyes.
Since I had my abdomen full of fluid caused by cancer, Dr.Landoni suggested me to eat more proteins and less fibres, so that the abdomen would not swollen up even more. The date of the surgery had not been designated yet, because I had to have one pre-surgery appointment before for blood tests and another ultrasound. I also had to visit an anesthetist who takes care of my ‘sleep’ during the surgery.
To be continued…
The first blood test
My room @ Sondrio hospital
Dinner
Present from friends
In a good company
The view from my hospital room
Giant chocolate Easter egg
The present inside the egg
77 Responses to "My Fight Against Cancer : Before The Surgery"
Add Comment