My Fight Against Cancer : Second Chemotherapy

Möödunud on nädal esimesest keemiaravist ja täna käisin teist keemiat saamas. Jäin täna ligi tund aega hiljaks, kuid seda taotluslikult, sest olin kindel, et ravi pidi algama 09:30 ja mitte 08:30. Valesti arvasin. Hullu polnud muud midagi, kui et oleksin peaaegu kohast ilma jäänud, sest kemoteraapia osakond oli rahvast pungil. Tugitoole enam polnud ja pidin voodiga leppima, mis lõpp-kokkuvõttes osutus isegi mugavamaks kui tool

Toakaaslasteks oli täna üks 60-aastane meesterahvas ja 60+ naisterahvas. Proua ei jäänud meie seltskonda kauaks, sest ta soovis ravikuuri läbi viia toolil ja mitte voodis. Nii ta siis ootaks ligi tund aega voosid lamades, millal üks tool vabaneb, et saaks sinna oma 20-minutilist ravi tegema minna. Kus on loogika? Ärge küsige, ma ei tea

Esimene keemiaravi kulges kergelt, ma ütleks. Minu suurem hirm oli oksendamine, aga seda õnneks ei toimunud, tegelikult polnud isegi iiveldust. Süües, tundsin esimestel päevadel vaid kibedat järelmaitset, kuid see ei olnud nii tugev, et see oleks seganud mul toidupalade nautimist. Vahel ka valutab siit-sealt ja kerge väsimus on peal, aga ma katsun sellest üle olla ja sellele suurt tähelepanu mitte pöörata. Positiivsus on kogu tervenemisprotsessi alus.

Üks lugeja küsis minult, et mida ma olen sellest kogemusest õppinud. Kuigi ma olen alles ravi alguses ning tee paranemiseni on pikk, ma tunnen, et olen leidnud oma sisemise rahu ning tasakaalu. Viimased paar aastat on mind vaevanud paanikahäired, mis on olnud põhjustatud erinevatest hirmudest aga ka närvipingerohkest minevikust. Täna võin öelda, et olen vaimselt tugevam kui eile, ja homme olen tugeva kui täna. Ükskõik, kas mind saadab ravis edu või mitte, tean et olen võidelnud ja andnud endast kõik. Ma pole olnud kunagi enda üle nii uhke kui praegu, või pigem: ma võin esimest korda enda üle uhkust tunda!

Ma ei saa järjekordselt mainimata jätta, kui toredad on Sondrio arstid ja õed. Nende sõbralikkus ja lahkus teevad tuju alati heaks ja meele rõõmsaks.

Lõpetaksin selle postituse, tsiteerides inglise kirjanikku Aldous (Leonard) Huxley’d: Universumis on üks punkt, mille parandamise vajaduses võid kindel olla — sina ise.